Keskajal plahvatanud täht jättis taevasse kosmilise pärlikee

Pa 30 asub meist umbes 7500 valgusaasta kaugusel ning on astronoomilises mõttes Maale suhteliselt lähedal. Näiteks Linnutee kese paikneb meist umbes 26 000 valgusaasta kaugusel. Universumi tohutus mõõtkavas on need üsna väikesed vahemaad.

Pa 30 on Linnutee ainus teadaolev omataoline objekt. Astronoomid on leidnud teistest galaktikatest küll mõne sarnase objekti, kuid Pa 30 on ainus, mille puhul suudavad meie teleskoobid näha ka selle keskmes olevat lõpuni toimumata jäänud plahvatusest säilinud tähejäänukit ehk „zombitähte“. Teadlased on oletanud, et Pa 30 tekkis kahe valge kääbuse kokkupõrkel. Valged kääbused on ülitihedad, ligikaudu Maa-suurused tähejäänukid, mis on oma kütuse ammendanud ja väliskihid minema heitnud.

„Usaldusväärsed ajaloolised kirjeldused täheplahvatustest ulatuvad vaid umbes tuhande aasta taha. Meie enda galaktika pimeduses võib peituda teisigi samasuguseid jäänukeid,“ ütles Tim Cunninham. „Praegu on meil õnn uurida paeluvat objekti, mida nägid keskaja astronoomid, kes jäädvustasid sündmuse kolmes üksteisest sõltumatus ajalooallikas sajandeid enne teleskoobi leiutamist (teleskoobi pööras esimesena kosmosesse ja asus seda sihipäraselt uurima Galileo Galilei 1600ndate algul - toim).“

Töörühm leidis veel sedagi, et jäänuk ehk zombitäht asub peaaegu täpselt udukogu keskpunktis. Paljude supernoovade puhul annab ebasümmeetriline plahvatus säilinud tähele tõuke, mis paiskab selle plahvatuse keskmest eemale.

Uute vaatluste tegemiseks kasutas töörühm Hawaiil Mauna Keal enam kui 4200 meetri kõrgusel asuvat Gemini Northi teleskoopi. See moodustab poole rahvusvahelisest Gemini observatooriumist; selle kaksikteleskoop Gemini South asub Tšiilis. Observatooriumi rahastab osaliselt USA riiklik teadusfond NSF ning seda haldab NSF NOIRLab. Teleskoobi võimekus ja asukoht maailma ühe parima astronoomilise vaatluspaiga tipus võimaldasid töörühmal saada Pa 30-st seni kõige parema lahutusega pildid ning teha kõige üksikasjalikuma analüüsi.

Supernoova on iseenesest Päikesest vähemalt 8-10 korda suurema massiga üksiktähe või kaksiktähe arengu lõppjärk, milles täht plahvatab, nii et selle heledus kasvab miljoneid kordi. Plahvatuse tulemusel võib tekkida ülitihe objekt nagu nt neutrontäht või must auk. Massiivse üksiktähe plahvatamise põhjus on tuumkütuse lõppemine tähe sisemuses. Seejärel lakkab tähe keskmest lähtuv kiirgusrõhk ja järgneb tähe gravitatsiooniline kokku varisemine, mis põhjustab omakorda plahvatuse.