Professor David Nutt: psühhedeelikumide keelustamise tõttu on ravita jäänud miljonid inimesed

David Nutt: Kõige tugevamad teaduslikud tõendid on depressiooni, eriti ravile allumatu depressiooni kohta. Kuid väga häid tõendeid on ka suitsetamisest ja alkoholi tarvitamisest loobumise kohta.

Need ongi kolm valdkonda, kus tõendusmaterjal on kõige veenvam. Üha rohkem koguneb tõendeid ka traumakogemustega inimeste, sealhulgas traumajärgse stressihäirega patsientide ravi kohta.

Siiski on üks oluline erinevus. Sama ravitoime saavutamiseks, mille annab üks psilotsübiinitripp, on vaja nelja või viit ketamiinikogemust. Ketamiin ei ole aju lähtestamisel nii tõhus.

Ega saagi. Hämmastav on hoopis see, kui üldiselt positiivne on ravi mõju. See on tõesti huvitav. Näiteks meie depressiooniuuringus osales 20 inimest ja neist 18 koges midagi, mida nad ise pidasid väärtuslikuks. Ometi olid nende psühhedeelsed kogemused väga erinevad.

Meie teises uuringus, kus inimesed said kaks raviseanssi, ei olnud esimese ja teise kogemuse vahel mingit seost. Seega ei saa ette ennustada, mis psühhedeelse kogemuse ajal juhtub.

Küll aga võib öelda, et üldjuhul saavad inimesed ravist kasu isegi siis, kui kogemus on raske või keeruline. Muidugi leidub ka inimesi, kes kasu ei saa. Me uurime seda ja püüame mõista, mis takistab neil ravist kasu saamast.

Teeme neid uuringuid ketamiiniga, sest psühhedeelikumidega on nende ebaseaduslikkuse tõttu väga keeruline töötada. Ketamiiniga on see lihtsam, sest tegemist on ravimiga. Seetõttu uurimegi praegu just seda.

Arvan, et mõned olulised tegurid on meile juba teada. Ärevus mõjub halvasti. Kui inimene on ärev, tuleb enne psühhedeelset kogemust palju vaeva näha, et tema ärevust vähendada, sest see võib ravi takistada. Teine oluline tegur on inimese intellektuaalne võimekus ja valmisolek muutusteks. Kui sa ei taha muutuda, ei saa sa tõenäoliselt ka ravist kasu.

See võib tunduda kummaline: miks peaks depressioonis inimene mitte tahtma muutuda? Aga tegelikult on inimesi, kes ei suudagi muutuda. Kui nad satuvad depressiooni, ei suuda nad oma elus midagi muuta ja just sellepärast ei õnnestugi neil depressioonist välja tulla.

Nii et mõned isiksuseomadusi kirjeldavad näitajad paistavad tõepoolest ennustavat ketamiinravi kehvemat tulemust. Kuid me uurime seda praegu põhjalikumalt.

Kindlasti. See on väga oluline küsimus. Üks põhjendusi, millega omal ajal nende ainete keelustamist õigustati, pärines uuringust, kus inimesed aheldati voodi külge ja neile anti LSDd. Seejärel öeldi: näete, see ei toimi.

Tegelikult peab inimene ravis osalema vabatahtlikult ja ideaalis ka soovima muutuda. Üks psühhedeelikumide olulisi omadusi ongi see, et need tõepoolest suurendavad inimese võimet muutuda. Aga inimene peab ise muutuda tahtma.

Mõnikord küsitakse, kas psühhedeelikumid võiksid terveks ravida mõne meie pöörasemat sorti poliitilise juhi. Vastus on tõenäoliselt ei, sest nad ei taha tegelikult muutuda.

Suhtumist muudavad praegu näiteks Austraalia patsiendid (Austraalias on psilotsübiini kasutamine ravile allumatu depressiooni raviks lubatud 2023. aasta juulist, ravi võivad määrata eriloa saanud psühhiaatrid ning ravi toimub meditsiinilise järelevalve all koos psühhoteraapiaga; samast kuupäevast lubati Austraalias MDMA kasutamine traumajärgse stressihäire raviks - toim.).

Kui Austraalia valitsus hakkas kaaluma psilotsübiini kasutamise lubamist meditsiinis, korraldati avalik arvamusküsitlus. Igaüks võis oma seisukoha kirjalikult esitada. Teemat kajastati muidugi palju ka ajakirjanduses. Lõpuks esitas oma arvamuse minu teadaüle 6000 inimese, kellest enamik olid patsiendid. Nad ütlesid, et tahavad saada sellele ravile juurdepääsu. Vaid kaks või kolm inimest kirjutasid, et nad ei soovi seda. Ja need, kes olid vastu, ei öelnud isegi, kes nad on. Seetõttu arvame, et tõenäoliselt olid nad arstid või ehk mõne ärihuvi esindajad.

Tegelikkus on selline, et kui küsida inimeste endi käest, siis nad tahavad seda ravi. Praegu tarvitab umbes kümme protsenti USA elanikkonnast regulaarselt psilotsübiini sisaldavaid seeni. Me teame, et need on ohutud. Inimesed teavad, et need on ohutud. Nad tunnevad inimesi, kes on neid tarvitanud. Nad teavad, et neile on valetatud.

Edasi tuleb teha kahte asja. Esiteks tuleb tunnistada, et kunagine keelustamine oli teadlik poliitiline otsus. Teiseks tuleb vaadata kõiki ohutuse kohta kogutud teaduslikke tõendeid.

Austraalia valitsuselt küsiti: miks te ei oota, kuni FDA (USA toidu- ja ravimiamet - toim.) psilotsübiini heaks kiidab? Austraallased vastasid sisuliselt nii: meie võime selle ise heaks kiita. Vabandust, aga FDA-l ei ole mingeid erilisi võimeid. Meil on oma riik ja oma ravimite heakskiitmise süsteem, Therapeutic Goods Administration. Meie teadlased on sama head kui nende omad. Me oskame teaduskirjandust lugeda. Teaduskirjandusest nähtub, et tänapäeval on psilotsübiiniga depressiooni vastu ravitud rohkem inimesi, kui oli estsitalopraamiga ravitud selleks ajaks, kui see ravim müügiloa sai. Miks peaksime siis ootama, kuni mõni ettevõte seda teeb? See on naeruväärne.

Kõik need maailma juhtivad akadeemilised uurimiskeskused tegelevad selle teemaga. Miks ei peaks me nende andmeid usaldama? Miks peaksime toetuma üksnes ravimifirmade andmetele?

Nii otsustasidki austraallased, et nad teevad selle ära. Siis küsiti: aga kust te ravimi saate? Ja nad vastasid: meil on heategevusorganisatsioon, kes saab seda pakkuda.

Jah. Ma arvan, et see on ligikaudu sama suur kui mõlemas maailmasõjas hukkunute arv kokku, kui võtta arvesse ka Stalini repressioonid ja kõik muu. Minu teada suri sõdade ja Stalini tegevuse tagajärjel umbes 60 miljonit eurooplast.

See on üks suurimaid kuritegusid. Üks suurimaid inimsusvastaseid kuritegusid. Ja see on tõsiasi. Inimesed mingil määral teavad seda. Kõige taga olid poliitilised kaalutlused. Valitsused ei taha, et inimesed mõtleksid neist erinevalt.

See sõltub sellest, kus inimene elab. Kui elad Ukrainas, siis kindlasti. Pool elanikkonnast on traumeeritud. Me aitame praegu Ukrainas käivitada ketamiini- ja psilotsübiiniravi. Loodame, et Eestis ei juhtu sama. Loodame, et sõda ei laiene siia.

Aga seal, kus on sõda, on ka traumad. Ja sõdu on maailmas palju. Pagan võtaks, isegi Lähis-Idas tekitab praegu traumasid see rumalus, et Iraani pommitatakse. Seega peaksid inimesed püüdma takistada uute traumade tekkimist, valides mõistlikke poliitikuid. Samuti tuleb hoolitseda selle eest, et meil oleksid traumade ravimiseks vajalikud võimalused, sest traumad ei kao maailmast kunagi täielikult.

Aga ma arvan, et puudutasite veel üht väga olulist teemat. See on nähtus, mida me nimetame atomiseerumiseks ehk inimeste üksteisest eraldumiseks. Inimesed muutuvad üha enam... Nende tähelepanu keskmes on teiste inimeste asemel hoopis telefon. Nad tõmbuvad järjest rohkem endasse. Ja see on probleem, sest selline eraldumine soodustab ärevust. See soodustab depressiooni.

Jah, see muudab inimestel vestlustes osalemise keerulisemaks. See on omamoodi allakäiguspiraal. Seetõttu olen väga elevil Oregoni osariigis kasutatavast mudelist, kus tegutsevad psilotsübiiniseente abil heaolu parandamise keskused.

Ma arvan, et kui sada inimest kogeb psilotsübiini toimet, siis tõenäoliselt ütleb neist üheksakümmend, et see kogemus oli väärtuslik ja kasulik. Ja mis selles halba on?

Kahtlemata. Muidugi ei ole keegi selle kohta kontrollitud uuringut teinud. See oleks võimatu. Kuid rahvastikupõhistes uuringutes teatavad psühhedeelikume tarvitanud inimesed peaaegu alati paremast vaimsest tervisest.

Ma ei räägi kunagi iseendast. Mina ei ole selle vestluse teema.