Jäämuumia kehalt avastati iidsed tipptasemel tätoveeringud

Esimest korda on rahvusvaheline uurimisrühm uurinud üle 2000 aasta vanuse jäämuumia tätoveeringuid, kasutades kõrglahutusega digitaalkujutisi. Muumia pärineb Siberi Pazõrõki kultuurist. See oli rauaaja nomaadide kultuur, mis eksisteeris Altai mägedes, Kasahstanis ja Mongoolias 6.-3. sajandil eKr. Naine, kelle tätoveeringuid nüüd uuriti, oli maetud tänase Venemaa Altai krai aladel igikeltsa, mille külmades ja hapnikuvaestes oludes tema keha mumifitseerus ja sai nn jäämuumiaks. Need tingimused võimaldasid tätoveeritud naha erakordselt head säilimist.

Selle kultuuri muumiate tätoveeringud võimaldavad paremini mõista selle piirkonna rauaaja inimeste kultuuri ja eluviisi. Seni on tätoveeringuid põhjalikult uuritud vähe, sest kõrglahutusega kujutised on pikka aega puudunud. Nüüd on rahvusvaheline uurimisrühm, mida juhivad dr Gino Caspari Berni Ülikoolist ja Saksamaa Max Plancki instituudist, uurinud tätoveeringuid enneolematu detailsusega. Uuringu tulemused on avaldatud ajakirjas Antiquity.

„Pazõrõki kultuuri tätoveeringud on arheolooge juba pikka aega paelunud oma keerukate ja elavate kujutistega,“ ütles Gino Caspari, kes töötab Berni ülikooli arheoloogiateaduste instituudis ja Max Plancki geoantropoloogia instituudis Jenas Saksamaal, Berni ülikooli pressiteate vahendusel.

Tätoveeritud naha põhjalikumaks analüüsiks lõi uurimisrühm jäämuumiast kolmemõõtmelise kujutise, kasutades lähisinfrapunadigifotograafiat. Koostöös kaasaegse tätoveerijaga analüüsiti tätoveeringuid üksikasjalikult, ning suudeti kindlaks teha konkreetsed tööriistad ja tehnikad, mida kasutati. Ilmnes, et läbivalt oli kasutatud torketehnikat mitmesuguste tõenäoliselt luust nõeltega. Tätoveeringu värvainena kasutati ilmselt tuhka.

Analüüsid näitasid, et tätoveeringud paremal käsivarrel olid peenemad ja tehniliselt teostuselt keerukamad kui vasakul käsivarrel. See viitab, et töös osalesid erinevad tätoveerijad või siis oli tätoveerija hiljem paremat kätt kaunistades vilunum. Leiud viitavad, et Pazõrõki kultuuri inimeste jaoks ei olnud tätoveerimine pelgalt esteetiline eneseväljendusviis, vaid erialane käsitöö, mis nõudis tehnilisi oskusi, esteetilist tunnetust ja formaalset väljaõpet.

„Uuring avab uusi vaatenurki üksikisiku võimalustele eelajaloolises kehakunstis,“ ütleb Caspari. „Meie töö põhjal ilmneb, et tätoveerimine ei olnud ainult sümboolne ornament, vaid keeruline käsitöö, mis ei jää sugugi alla tänapäevasele tätoveerimiskunstile. Tundus, nagu oleksime esimest korda tõeliselt kohanud inimesi selle kunsti taga – näinud, kuidas nad töötasid, õppisid ja ka eksisid. Kujutised ärkasid justkui ellu.“