Morsakihvad meelitasid viikingid Gröönimaale

Taevas Atlandi ookeani kohal on tinahall ja madal. Jäine tuul piitsutab lainetest läbimurdvat laeva, mille puidust kere nagiseb ja raksub. Mehed laevas lõdisevad külmast. Nad hoiavad reelingust kinni ja otsivad silma­piirilt vähimatki märki maast.

Nõnda pidi laevasõit välja nägema siis, kui Gröönimaa viikingid sõitsid Euroopa poole. See oli üle 2000 kilomeetri pikkune laevareis üle tuulise Põhja-Atlandi.

Mis sundis viikingeid 10. sajandil Gröönimaale sõitma ja sinna elama jääma ning miks nad 500 aastat hiljem sealt ootamatult kadusid? Nüüdseks on rahvusvaheline töörühm, mida juhib Kopenhaageni rahvusmuuseumi vanemteadur Karin M. Frei, välja pakkunud mõistatuse lahenduse.

Vastus peitub paljude Euroopa muuseumide säilituslaegastes. Neis leidub morsakihvadest valmistatud kunstipäraseid esemeid – ehteid, tarbeesemeid ja malenuppe. Ennekõike on morsakihvadest asjakesed levinud Loode-Euroopas, kaasa arvatud Inglismaal. Need pärinevad umbes aastast 1000 ehk samast ajajärgust, mil viikingid Gröönimaale kolisid. Teadlased arvavad, et just morsakihvade hankimise soov sundis muistseid sõdalasi külma trotsima ja Atlandi ookeani lainetega võitlema. Varasel keskajal valitses Euroopas suur nõudlus vandli ehk elevandiluu järele. Aafrika savannidest toodud elevandiluu hind oli nii kallis, et seda said osta üksnes kirikud, et valmistada laekaid pühakute luude jaoks, piibli kaasi või kasutada muudel pühalikel otstarvetel.

Morsakihv sarnaneb elevandiluuga ning sobib nikerdamisekski. Viikingite poolt Gröönimaalt läkitatud kihvalastis laevad ujutasid turu üle elevandiluust odavama alternatiiviga. Just sel ajal hakkasid Lääne-Euroopa kiri­kutesse, lossidesse ja paleedesse jõudma morsakihvadest esemed. See oli ka viikingite Gröönimaa-koloonia õitsenguaeg. Kuuldused headest teenimisvõimalustest meelitasid sinna ümber asuma üha rohkem Põhjala viikingeid.

14. sajandil hakkas morsakihvade nõudlus vähenema. Vahemere maade kaup­mehed loobusid läbi Euroopa kulgenud maismaakaubateedest ning alates 13. sajandi viimasest veerandist hakati kaupu vedama meritsi Gibraltari väina ja La Manche’i kaudu. Laevatee lubas ka elevandiluud Euroo­passe tuua senisest palju suuremas koguses ning selle hind hakkas langema. Lühikese aja jooksul kadusid Gröönimaalt ka viikingid. Viimase allikana märgib Grööni viikingeid üks 1408. aastast pärinev Norra kirikuraamat. On loogiline, et ilma morsakihvadest saadava tuluta polnud neil mõtet enam Gröönimaale jääda. Kui see teooria paika peab, siis ongi Gröönimaa viikingi­koloonia tekkimise ja kadumise mõistatus lahendatud.

Ammu surnud inimeste ja loomade kuna­gisi elupaiku saab määrata nende karvades, hammastes ning küüntes sisalduva elemen­di strontsiumi isotoopide põhjal. Maailmameredes on strontsiumisisaldus üldjuhul üsna ühesugune ja seetõttu ei saa seda meetodit kasutada mereloomade puhul. Hiljuti õnnestus siiski ühel teadlaste töörühmal välja selgitada praegu elavate morskade põlvnemine nende kihvades sisal­duvate plii isotoopide põhjal. Seda meetodit kavatsebki kasutada Karin Frei. Ta loodab muuseumides säilitatavaid eksponaate analüüsides tuvastada, kas need on valmistatud Gröönimaa morskade kihvadest.

Kui selgub, et just Gröönimaa viikingid tarnisid suurema osa keskajal Euroopas ringelnud morsakihvadest, siis järelikult oli neil tihe kaubavahetus ning kontakt Euroopas pulbit­senud eluga.