Vana DNA aitas lahendada viiesaja aasta taguse mõrvamüsteeriumi
1587. aasta soojal oktoobripäeval suri Toscana suurhertsog Francesco de' Medici kõrgesse palavikku. Toonased arstid kahtlustasid malaariat, kuid peagi hakkasid levima kuuldused, et tegelikult mürgitas ta tema võimujanune noorem vend Ferdinando. Nüüd on uued tõendid aidanud asjade tegeliku käigu 21. sajandi teaduslike meetoditega välja selgitada.
Eelmisel kuul ajakirjas iScience avaldatud uuringu käigus analüüsiti muistset DNA-d, sealhulgas suurhertsogi säilmeid, ning leidis kinnitust, et aadlimehe surma põhjustas siiski sääskede levitatav ja alglooma Plasmodium põhjustatav malaaria. Lisaks heidavad uuringu käigus analüüsitud genoomid uut valgust sellele, kuidas malaaria renessansiaegses Euroopas möllas.
„See võib lõpetada aastakümneid kestnud vaidluse teiste võimalike surmapõhjuste, näiteks väidetava mürgitamise üle,“ kommenteeris Müncheni Ludwig Maximiliani ülikooli paleopatoloog Albert Zink, kes ise uuringus ei osalenud. „Uuring kinnitab, et malaaria oli renessansiaegses Euroopas laialt levinud ning endeemiline suures osas Lõuna- ja Kesk-Euroopast.“
Inimkond on malaariaga kokku puutunud juba kümneid tuhandeid aastaid. Praeguste andmete järgi jõudis haigus Euroopasse juba 4. aastatuhandel eKr ning levis hiljem koguni Soome ja Venemaani. Kreeka-Rooma arst Galenos kirjeldas 2. sajandil pKr Rooma impeeriumis sageli esinenud malaariataolisi palavikujuhtumeid. Piirkonna sood, jõeorud ja ranniku märgalad pakkusid sääskedele ning malaariat põhjustavatele parasiitidele suurepäraseid elutingimusi. Ühes 2016. aasta uuringus leiti Itaaliast Plasmodium falciparum'i jälgi, mis pärinesid 1.–2. sajandist pKr.
„Malaaria oli renessansiaegses Itaalias üks kõige levinumaid nakkushaigusi,“ ütleb Pisa ülikooli paleopatoloog ja uuringu kaasautor Valentina Giuffra. Haigus jäi Itaalias ja mujal Lõuna-Euroopas oluliseks rahvatervise probleemiks kuni 20. sajandini, mil maaparandustööd ja sääsetõrje lõpuks sellest vabaneda aitasid.
Medicite rikkus ja mõjuvõim neid malaariast ei säästnud. Paljud selle kuulsa Firenze dünastia liikmed, kes valitsesid Itaalia pangandust ja kaubandust 15.–18. sajandil, surid malaariasse. 1562. aastal näiteks nakatusid Francesco ema ja kaks tema õde-venda, nende seas vanem vend kardinal Giovanni de' Medici, haigusesse tõenäoliselt reisil Toscana rannikule Pisa lähedal. Kõik kolm surid umbes kuu aega pärast väljasõitu.
Et paremini mõista, kuidas malaaria omal ajal piirkonna elanikke, sealhulgas Medicisid, mõjutas, uurisid Giuffra ja tema kolleegid DNA-d, mis saadi Francesco kolmest roidest ja Giovanni ühest roidest. Lisaks analüüsisid nad üheksat teist teadaolevat vana malaariaproovi Euroopa, Aasia ja Ameerika mandri säilmetest, et selgitada välja, milline malaaria tüvi Medicid tappis.
Geneetiline analüüs näitas, et Francesco säilmetes leidus kahe malaariat põhjustava liigi, Plasmodium falciparum'i ja Plasmodium malariae mitokondriaalset DNA-d. Need kinnitasid, et ta põdes malaariat. Giovanni säilmetest leiti aga P. falciparum'i tüvi, millel oli kaks seni tundmatut mutatsiooni. See tähendab, et teadlased avastasid uue, varem kirjeldamata selle surmava parasiidi tüve.
„Olime ääretult elevil, kui avastasime, et proovides olid endiselt säilinud selgelt äratuntavad Plasmodium falciparum'i DNA fragmendid,“ ütleb Yale'i ülikooli evolutsioonigeneetik ja uuringu juhtivautor Serena Tucci.
Giuffra sõnul on Giovanni säilmetest leitud uus tüvi lähedases suguluses malaariatüvedega, mis on sajandite jooksul levinud Itaalias, Austrias, Prantsusmaal, Hispaanias, Taiwanil ja Kariibi mere piirkonnas.
Ka tänapäeval on P. falciparum kõige surmavam malaariat põhjustav liik. Ainuüksi 2024. aastal põhjustas see hinnanguliselt 280 miljonit nakatumist ja üle 500 000 surmajuhtumi.
Seotud lood
Hetkel kuum
Viimased lood
Tervis
Universum
Psühholoogia
Tehnoloogia
Maaväline elu
Ajalugu
Loomariik
Taimed
Lugejad küsivad
Füüsika
Sinu keha
Suured teadlased
Tagasi Imeline Teadus esilehele