Üks kõigi aegade suurimaid lendavaid elusolendeid valitses õhuruumi 66 miljonit kuni 68 miljonit aastat tagasi. Lendsisalik Quetzalcoatlus northropi oli sama kõrge kui kaelkirjak ja tema tiibade siruulatus oli kuni üksteist meetrit. Seda on sama palju kui Cessna propellerlennukil. Tänu suurtele tiibadele suutis see olevus tõusta kuni viie kilomeetri kõrgusele ning lennata kiirusel 130 km/h.
Lendav sisalik oli küll suur, kuid ka saleda kehaga – ja õhku täis. Peale selle, et õhk oli kopsudes, olid tal õhukotid üle kogu keha. Ka tema skeleti osad sisaldasid õhku isegi rohkem kui luuüdi. Osas luudes oli tühja ruumi kuni 90 protsenti.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Mõned dinosaurused olid rohkem kui kümme korda raskemad kui tänapäeva suurimad imetajad. Miks näiteks ei kasva elevandid sama suureks kui saurused?
Ühe lendsisaliku kivistis näitab, et uhke välimus võib olla tähtsam kui lennuvõime. Evolutsioon sundis looma 100 miljonit aastat tagasi maismaale.
Kuidas on võimalik teada, milline oli ammu elanud dinosauruse mass? Neid loomi ei saa ju enam kaalule panna.
Kestlikkus ja ökoloogilisem jalajälg on jõudnud ka autotööstusesse, kus üha enam tootjaid loodussõbralikke materjale kasutama hakanud on. Kui palju mõjutab see sõidukit hankides ostjat ja kas keskkonnasäästlikud materjalid on praktilised ning kvaliteetsed, säilitades seejuures ka sõidukvaliteedi ning –mugavuse?