Väike on parem kui suur: miniraketid vuhisevad hiiglastest mööda
Minirakettide mõõtmed ja mass moodustavad üksnes murdosa suurte kanderakettide omadest. Ometi on just väikesi ja nobedaid rakette taevas üha rohkem. Nende abil saavad teadlased uurida õhukihte, millest hiiglased lihtsalt läbi müristavad.
Minikosmoserakett on oma kümnemeetrise pikkuse ja kahetonnise massiga maailma suurima kanderaketi Falcon Heavy kõrval justkui hiir võrdluses elevandiga. Too „kosmiline hiir“ pole ainus: praegu on pisirakette taevasse lendamas palju.
Peagi võib kosmoserakettide suurte raskete kütusemahutite aeg ümber olla. Uut tüüpi rakett ammutab lennu ajal jõudu iseenda kere õgimisest. See tähendab väiksemat massi, odavamaid kosmoselende ja vähem kosmoseprügi.
Maalt rakettide kosmosesse saatmine nõuab meeletult energiat. Mis juhtuks aga siis, kui meie planeedi raskusjõud oleks veel suurem, nagu näiteks mõnel neist eksoplaneetidest, mida astronoomid nimetavad super-Maadeks?
Igal aastal saadetakse orbiidile tuhandeid uusi kosmoseaparaate. Meie planeedi kosmiline lähiümbrus on tulvil kõikvõimalikke seadmeid ja ka nende jäänuseid. See segadus võib teha tulevikumissioonidele lõpu. Insenerid kavatsevad lennujuhtide ja prügivedajate abiga korra majja lüüa.