Väites, et vanim laps on targim, on teadusuuringute põhjal omajagu tõtt. Vähemasti siis, kui võtta aluseks ainult IQ-testi skoor. 2007. aastal selgitasid Norra teadlased välja, et vanimate õdede-vendade keskmine IQ punktisumma on 2,3 punkti suurem järgmise lapse omast. Samuti selgus nende tööst, et kui esiklaps peaks perest jäädavalt lahkuma, kujuneb teisena sündinud lapsel välja sama hea IQ, kui esiklastel üldiselt. Sama efekt kehtib ka kolmandana sündinud lapse kohta õdede-vendade seas, kust on lahkunud nii esimesena kui ka teisena sündi­nu. Uurimuse teinud teadlased jõudsid järeldusele, et IQ erinevus laste seas ei ole kaasasündinud, vaid tuleneb pigem perekonna sotsiaalsest hierarhiast ja sellega kaasnevatest õppimisvõimalustest.

Norra uurimusega samal aastal tuli USA intelligentsusteadlane Frank Sulloway välja sarnaste tulemuste ja selgitustega. Tema sõnul on IQ erinevuse üks olulisimaid põhjusi see, et kõige vanemad õed-vennad saavad oma vanematega keskmisest rohkem aega veeta, kusjuures eriti oluline on just see aeg, mida laps ja vanem veedavad kahekesi, olgu see siis mängides või koolitükke tehes veede­tud aeg. Seega on neil suurem kokkupuude täiskasvanute sõnavaraga, mis täiustab ka nende sõnavara. Lisaks peavad vanemad õed-vennad tihti oma nooremate õdede-vendade eest hoolitsema ja neid hoidma, kasvatama või koolitükkides aitama. See tugevdab nende sotsiaalset seisust peres ning arendab nende aju, mis peegeldub ka IQ punktisummas.