Su elu kulgeb kindlat rada mööda

Sinu otsus juua hommikul tass kohvi võib filosoofid ja füüsikud tülli ajada. Kas sa langetasid selle otsuse just äsja ise või määrati kohvijoomine kindlaks juba miljardeid aastaid tagasi, kui universum tekkis? Teadus hakkab vastusele lähemale jõudma ning tulemus näib seadvat löögi alla meie vaba tahte eksistentsi.

© Shutterstock

GORM PALMGREN

29. VEEBRUAR 2024

Proovi end korraks kõrvalt jälgida. Võib-olla istud sa parasjagu mugavas toolis ja loed. Kuidas sa täpselt tooli istusid? Kuidas sa sattusid just seda artiklit lugema? Mõtle, millised valikud sind sellesse olukorda juhtisid. Kas sa langetasid vahepeal mingeid aktiivseid otsuseid või tegutsesid täiesti automaatselt? Kui tegid aktiivse valiku, kuidas sa selleni siis jõudsid? Siit edasi saame mõtiskleda selle üle, kas kogu su tegevus on vaba tahte tulemus või juhivad seda aju alateadlikud protsessid.

Vaba tahte omamine tähendab, et sul oli reaalne võimalus teha ka teistsuguseid valikuid. Kuigi suurem osa inimesi kinnitab, et neil oli see võimalus olemas, räägib teadus siiski teistsugust juttu: aju-uurijad on nimelt tuvastanud, et sinu valikud on aju elektrilise aktiivsuse tulemus. See aktiivsus järgib füüsikaseadusi ilma igasuguste võima­luseta neist kõrvale kalduda. Seega on vaba tahe klassikalises mõistes sama hästi kui surnud ja praegu vaidlevad teadlased hoopis selle üle, kui mõttekas on see mõiste uues tähenduses taaselustada. Ükskõik milline tulemus ka poleks, viitavad katsed, et su kogemus vabast tahtest on pelgalt illusioon. Miks ja kuidas aju selle eksituse loob?

Vana teooria tõuseb tuhast

USA neuroloog Benjamin Libet tegi 1985. aastal katse, mis on hiljem olnud vaba tahte teemalises arutelus kesksel kohal. Libet kutsus kokku rühma üliõpilasi ja palus neil liigutada kätt – ükskõik millal, kui neil selleks parasjagu tahtmist või tuju oli.

Ta mõõtis nende ajulaineid elektroentsefalograafiga. Pool sekundit enne käe liikumist tuvastas mõõteriist iseloomulikke aju­laineid, mida nimetatakse valmisoleku­potentsiaaliks. Need markeerisid aju esimesi ettevalmistusi liigutuse soorita­miseks. Katseisikud tundsid aga alles 350 millisekundit hiljem, et nad langetasid otsuse kätt liigu­tada. Libet järeldas, et aju langetas otsuse alateadlikult ja pani inimese ette kujutama, et see oli tema teadlik valik.

Libeti tulemusi on hiljem mitu korda kinnitanud teised teadlased, aga katse enda tõlgenduse üle käivad ikka vaidlused. Paljud leiavad, et Libeti valmisolekupotentsiaal ei kirjelda otsuse moodustumist ajus, vaid see on juhuslik infomüra, mis aitab lõpliku otsuse langetamisele kaasa. Psühholoog ja neuroloog Aaron Schurger tegi 2020. aastal Libeti katse ühe variandi, et katsetada tema tulemuste uut tõlgendust. Ta treenis algoritmi tegema vahet mitut tüüpi ajulainetel ja avastas, et valmisolekupotentsiaalid erinevad tuntavalt juhuslikust mürast. Seega toetab tema katse Libeti vana teooriat.

See, kas me langetame otsuse samal ajal või pisut enne, kui saame otsusest teadlikuks, ei ütle siiski, kas meil on vaba tahe. Küsimus vabast tahtest ulatub palju sügavamale, nende seadusteni, tänu millele püsib koos universum. 

Elektromagnetiline stimulatsioon võib muuta seda, kuidas katseisik tunnetab vaba tahet.

© Carla Gottgens / Bloomberg/Getty Images

Isaac Newton muutis 1687. aastal meie arusaama maailmast. Ta esitas kolm seadust kehade liikumise ning neile mõjuvate jõudude kohta, millele kõik universumis leiduv pidi vältimatult alluma. Selle tagajärg on, et universumi tulevikku ei ole võimalik viimse kui detailini ennustada. Newtoni kolmanda seaduse ehk mõju ja vastastikmõju tõlgendamisel kasutatakse mõnikord näitena piljardimängu. Kui me teame kuulide liikumiskiirust, massi ja positsiooni, saame ennustada nende liikumise iga detaili seni, kuni need lõpuks täielikult seisma jäävad; nii on kuulide tulevik kindlaks määratud löögi sooritamise hetkest saadik.

Kuigi Newtoni seadustele lisandusid hiljem universumis toimuva mõistmisel Einsteini omad, on mõte ikka sama. See tähendab, et kui meie mõtted on oma põhiolemuselt mikroskoopiliste piljardikuulide ehk aatomite kokkupõrgete tulemus, peavad kõik meie otsused olema kindlaks määratud juba universumi alguses, kui aatomid tekkisid. Kui see on tõsi, ei ole vaba tahe võimalik ega saagi kunagi võimalikuks. 

Aju loob illusiooni kontrollist

Tunned kohviisu ja otsustadki endale tassi kuuma jooki teha. Sa oled veendunud,
et kogu protsess otsusest kuni kruusi tilgatumaks joomiseni on sinu vaba tahte tulemuse ja kõik on su kontrolli all – see on aga pelk kujutelm. Sellal, kui sina alles otsuse langetasid, oli su aju sellekohase tegevusega juba ammu pihta hakanud.

Otsmikusagarais tekib kohviisu
Otsmikusagarate ees­osas kujuneb välja soov võtta lonks kohvi. See põhineb signaalidel, mis tulevad mitmest ajuosast, näiteks hüpotalamusest, mis on aju janukeskus. Just otsmiku­sagarad koondavad info kokku ja hakkavad ilma sinu teadmata planeerima, kuidas seda liigutust teha.

Aju otsustab, kas on vaja panustada
Kui kohvisoov on tekkinud, hindab aju, kas soovi täitmise nimel tegutseda või loobuda sellest juba eos. Hindamine toimub võrgustikus, mis on seotud eesmise vöökoorega ning arvatavasti oled sa sellest protsessist teadlik, ent ei saa hindamise tulemust mõjutada.

Ajukoor saadab käe teele
Kui su aju hinnangu kohaselt tuleb kohvisoov täita, saadab eesmine vöökoor teate motoorsele ajukoorele aju ülaosas. Sealt liiguvad elektrisignaalid seljaaju kaudu edasi lihastele, nii et su käsi tõuseb ning sõrmed haaravad kohvitassi järele.

Kiirusagar loob illusiooni otsuse langetamise kohta
Alles siis, kui su käsi liigub tassi poole, tekib sul teadlik tunne, et oled langetanud otsuse kohvi juua. See tunne tekib kiirusagarate piirkonnas precuneus ning ilma selle tundeta aduksid sa, et hoopis keegi teine juhtis su käe kohvitassi poole.



Kas see saab siiski tõsi olla? Osa teadlasi on proovinud vaba tahte mõistet päästa niinimetatud komplekssusteooriaga, mis ütleb, et tervik võib olla enamat üksikute osade summast. Mõte on selles, et vaba tahe võib tekkida sellest hoolimata, et üksikud aatomid me ajus järgivad füüsikaseadusi. Samamoodi tekivad keerukad ilmastikunähtused palju lihtsamatest nähtustest või objektidest, kasvõi omavahel kokku põrkavatest õhumolekulidest. Komplekssus­teooria olemasolu ei suuda siiski täielikult ümber lükata väidet, et näiteks rahevaling või inimese mõttetulv on enne kindlaks määratud. Komplekssusteooria ütleb lihtsalt, et praktikas on need ennustamatud.

Teine võimalik päästerõngas on kvantmehaanika. Selle kohaselt on osa sündmusi oma põhiolemuselt juhuslikud. Isegi kui me teaksime universumi kohta kõike – viima­segi aatomi liikumist –, ei saaks me ikkagi neid sündmusi täpselt ennustada. Osa teadlasi arvab, et sellised juhuslikud kvantnähtused võivad mõjutada elektrisignaale meie ajus ning sel juhul ei ole meie mõtted varem kindlaks määratud. Kas sellest siiski piisab vaba tahte päästmiseks? Mitte päris … Või pigem vastupidi: kui meie valikud määrab puhas juhus, kaotame igasuguse mõju oma tuleviku üle.

Füüsikaseadused ei luba küll vaba tahet eksisteerida selle klassikalises mõistes, aga paljud teadlased arvavad, et on vaja vaba tahte uut definitsiooni. Nad ei leia, et mõiste peaks tähendama, et meil on reaalne võim universumi kulgu muuta. Selle asemel peaks see lihtsalt kirjeldama, et meie valikud on meie omad. Sa ei saanud küll muuta seda, et asusid seda artiklit lugema, aga su valik oli ikkagi su enda kogemuste ja tunnete tulemus. Arvatavasti valisid sa selle artikli lugemiseks seetõttu, et varem on populaarteadusliku ajakirja lugemine pakkunud sulle rõõmu või pannud kujutlusvõime tööle. Mõni teine inimene teinuks ehk teistsuguse valiku, sest temal oli muu lähtekoht.

Teisisõnu pole tähtsust, et meie valikud on ette määratud, ega ka sellel, et me saame neist teadlikuks alles tükk aega pärast seda, kui aju on need langetanud. Sellest hoolimata on need valikud kujunenud niisugusteks selle tõttu, kes me oleme. See vaba tahte versioon sobib hästi kokku ka füüsikaseadustega. Enamik inimesi ei taju vaba tahet siiski niimoodi; selle asemel tunneme hoopis, et me saame reaalselt oma tulevikku muuta.

Elektrišokk taasloob illusiooni

Kuidas aju loob sellise illusiooni? Vabal tahtel on kaks keskset elementi. Need on soov või tahe teha mingi teatud tegu ning see­järel tunne, et see tegu oli meie oma ja me vastutame selle eest. 2018. aastal asus USA neuroloog Michael Fox uurima, kuidas aju loob selliseid elemente ja seega tekitab meile vaba tahte kogemuse.

Fox uuris aju 78 patsiendil, kellel oli niisuguseid vaevusi, mis mõjutasid võimet tunda, et tahame mingit tegevust sooritada, või mis röövisid inimeselt tunde, et ta vastutab oma tegude eest. 28 patsienti põdesid akineetilist mutismi, mille tõttu nad ei olnud võimelised rääkima või ennast liigutama – mitte seetõttu, et nad olnuksid halvatud, vaid lihtsalt seetõttu, et neil puudus tahe seda teha. Neil patsientidel oli kahjustus nendes ajuosades, mis olid seotud eesmise vöökoorega; see aju osa on sügav volt otsmikusagarais.

Ülejäänud 50 patsiendil oli nn võõra käe sündroom (AHS), mille puhul on ühel käel justkui oma tahe, mis ei allu patsiendi tahte­le. Nende patsientide puhul oli aju­kahjustus seotud võrgustikuga ümber precuneus’e – ajupiirkonna, mis asub kiiru­sagara tagaosas. 

Sinu aju veab sind ninapidi, et sa tunneksid, nagu oleks sul oma tegevuste üle kontroll. Ühe lihtsa katsega, mille on välja töötanud ning mida on uurinud teadlased, saab aju illusiooni laiendada, nii et sa tunned end kontrolli omavat ka teiste inimeste tegude üle.

© Shutterstock

Aju pettusi saab läbi näha

Jaga sõbraga kuube
Seisa peegli ette, kõhul ja õlgadel tagurpidi pööratud kuub. Las paariline paneb kindad kätte ja seisab sinu taha, nii et ta saab käed pista sinu käte alt kuuevarrukatesse. Paariline peab ennast põlvist veidi alla laskma, et sa teda ei näeks. Nüüd tunduvad tema käed olevat sinu omad.

Vaata lehvitavaid käsi
Paariline teostab iga kümne sekundi järel oma kätega mingeid lihtsaid liigutusi.
Ta peab ühtekokku tegema kümme liigutust, näiteks lehvitama või sõrmi liigutama. Nende liigutuste vaatamise ajal pead sina kaaluma, kas käed tunduvad võõrad ja sinu kontrolli alt väljas olevat või kas sa tunned, et liigutused on sinu omad.

Kuula oma paarilise käsklusi
Korda eelmist harjutust, aga nüüd peab paariline vahetult enne liigutuse sooritamist ütlema, millist liigutust ta kavatseb teha. Ta peab laused moodustama käskivas kõneviisis, näiteks: „Suru vasak käsi rusikasse!“ Hinda taas, kuivõrd tunduvad liigutused su enda omadena.

Tulemused näitavad, et eesmises vöökoores tekib tahe midagi teha ja alles siis, kui aju on selle tegevuse sooritamisega algust teinud, tekitab precuneus tunde, et see tegu on inimese enda oma – ja ka tunde, et me oleksime võinud tegutseda teisiti, kui oleksime tahtnud.

Michael Foxi järeldusi toetab ka üks teist tüüpi katse. On ilmnenud, et Foxi tuvastatud võrgustike elektriline stimuleerimine võib mõjutada vaba tahte kogemust. Osal juhtudel pani stimuleerimine katseisikud oma käsi liigutama, ilma et inimesed oleksid tundnud, et nad on nende liigutuste eest vastutavad. Teistel juhtudel suutsid teadlased tekitada katseisikutes soovi midagi teha või siis lausa tunde, et nad olid seda juba teinud, kuigi keha polnud kordagi liikunud.

Seega on ajuvõrgustikud täiesti võimelised meid ninapidi vedama ning teevad seda pidevalt. Need panevad meie teadliku mina tundma, et me oleme oma tegude peremehed, kuigi tegelikult sünnivad need toimin­gud alateadlike aju­signaalide tulemusel. Ning võib öelda, et neid signaale juhivad vältimatud füüsikaseadused. 

Loe ka neid artikleid

Tere Tulemast tagasi!

Sisesta enda kasutajaandmed

Taasta enda parool

Palun sisesta parooli taastamiseks, enda kasutajanimi või emaili aadress