Läbikukkunud arst ja kodutu koer lõid insuliiniime

20. sajandi algul tähendas suhkurtõve­diagnoos surmaotsust. 1922. aastal mõistis majanduslikes raskustes arst Frederick Banting, et ravimi võib saada koera kõhunäärmest.

Foto: SHUTTERSTOCK  Foto: Walter Cicchetti

Kanadas Toronto ülikooli haiglas valitses jaanuari­kuine pool­hämarus. Doktor Ed Jeffrey astus palatisse ning suundus ühe voodi poole. Arst hoidis käes 45 millimeetri pikkust süstalt.

Ettevaatlikult lükkas ta teki noorelt patsiendilt Leonard Thompsonilt pealt. Nooruk nägi kummaline välja. Ta oli 14aastane, kuid tundus ühtaegu nii vana kui ka noor. Ta kaalus alla 30 kilogrammi ja suurem osa tema juustest olid välja langenud. Leonardi naha alt olid näha puusaluud ja roided ning ta kõht oli ebaloomulikult sisse langenud. Õhus oli tunda dia­beetikuile omast teravat atsetoonilõhna. Leonard oli suremas.

Doktor Jeffrey surus süstla haige kõhetusse tuharasse. Pruunikas vedelik tungis peaaegu olematusse rasvkoesse naha all. Süstlatäies oli täpselt 7,5 milli­liitrit vedelikku. Arst märkis üles kuupäeva – oli 11. jaanuar 1922 – ning süstis seejärel samasuguse annuse patsiendi teise tuharasse.

Imeline Teadus
Imeline Teadus on Skandinaavia suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

Noor Leonard Thompson ei olnud sugugi ainus, kes tollal imet ootas. Diabeetikud – tuhanded suhkru­haiged lapsed, noorukid ja täis­kasvanud – elasid vikatimehelt võlgu võetud ajal. Suhkurtõbi oli tollal surma­otsus. Paljud arstid olid üritanud selle vastu küll ravi leida, ent isegi veel siis, kui Thompson doktor Jeffreylt kaks esimest annust täiesti uut ravimit sai, oli diabeediravi veel kõigest üks suur unistus.

Haigus, mida Leonard Thompson põdes, oli arstidele teada juba aasta­tuhandeid. Vanast Egiptusest pärit ravinõuannete ürikus, mida kutsutakse Ebersi papüüruseks, kirjeldatakse haigust, mis sümptomite järgi hinnates on just nimelt suhkurtõbi. Papüüruse autor soovitab toituda teraviljast ja marjadest.

1880. aastail tekkis kahel diabeeti uurinud Saksa teadlasel, Oskar Minkowskil ja Joseph von Meringil, mõte, et selle haigusega võib olla seotud kõhunääre ehk pankreas. Oma hüpoteesi kontrollimiseks lõikasid nad 1889. aastal katseloomaks olnud koeral selle elundi sootuks välja.

Koer, kes enne operatsiooni ajas oma loomulikke hädasid ainult väljas, hakkas nüüd äkki labori põrandale soristama. Kui uriini analüüsiti, selgus, et selle suhkrusisaldus oli väga suur. Selle kohta teati juba toona, et see on diabeedi sümptom.

Teised teadlased tegid kindlaks, et kõhunäärme rakukogumikud ehk Langer­hansi saarekesed vähendavad vere glükoosisisaldust mingi tundmatu nõre abil. Kas aga see kõhunäärme nõre, mis 1910. aastail nimetati insuliiniks, aitab diabeedi vastu, polnud selge. Pealegi ei teadnud keegi, kuidas seda nõret pankreasest eraldada. Paljud arstid pühendasid oma elu insuliini mõistatuse lahendamisele. Frederick Banting ei kavatsenud saada üheks neist.

Loe sellest, kuidas Bantingist siiski insuliiniime üks autoreid sai, novembri Imelisest Teadusest!

Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Madis Aesma
Madis AesmaToimetajaTel:
Kairi Kalmann
Kairi KalmannDisainerTel:
Piret Pihlak
Piret PihlakKeeletoimetajaTel:
Sirle Kübar
Sirle KübarReklaamimüügi projektijuhtTel: 56845555