Soojus hukutas karvased hiiglased

Uued DNA-uuringud lükkavad lõplikult ümber arvamuse, et mammutid küttisime olematuks meie, inimesed. Jääaja karvastel hiiglastel tuli alla vanduda siiski kliimamuutustele, mis hävitasid nende toidulaua.

Illustratsioon: Shutterstock  

Nõrkenud mammutist on järel üksnes luu ja nahk. Ta võitleb küll vapralt oma elu eest, kuid see lugu on määra­tud loomale kurvalt lõppe­ma. Mammuti elukeskkond on muutunud sedavõrd, et ta ei saa enam vastu pidada. Tema kodu, mis mõnda aega tagasi oli kuiv ja jahe ning paljude maitsvate kõrreliste ja rohttaimedega stepp, on muutunud soiseks lumeväljaks, kust londi­esist leida on väga raske, et mitte öelda võimatu. Hallist taevast sajab lakkamatult märgi räitsakaid.

Mammut ja ta karjakaaslased võtavad toiduotsingul viimases hädas ette pika tee piirkonda, kus nad kunagi käinud pole, kuid ka seal peavad nad oma kaotust tunnistama. Neid valgurikkaid taimi, mida neil kombeks süüa oli, pole enam lihtsalt olemas. Rohtla, mida on hiljem nende endi järgi nimetud ka mammuti­stepiks, on kadunud. Põhjas ootab mammuteid tundra, lõunas okasmets. Kumbki neist keskkonnist ei paku mammuteile piisavalt toitu.

Mis põhjustas olukorra, et jääajal elanud mammutid ja teised suured imetajad välja surid? See küsimus on tekitanud teadlaste seas kaua vaidlusi. Põhjuseks on peetud kliima soojenemist, süüdistatud on ka inimesi, keda oli aja möödudes aina rohkem ja kelle küttimisoskused muutusid aina paremaks.

Imeline Teadus
Imeline Teadus on Skandinaavia suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

Uus teadustöö, mille tegi rahvus­vaheline teadlaste rühm, vabastab meie liigi süüst. Ilmnenud asjaolud viitavad, et mammutid hukutas ennekõike tõusnud keskmine temperatuur ja niiskem pinnas, mistõttu kadusid mammutitele toiduks sobivad taimed ning mammutistepi aseme­le tekkis londilistele sobimatu keskkond. DNA-analüüsidele tugineva uuringu teinud teadlaste rühma juht on taanlane Eske Willerslev.

Tänu tihedale ja paksule karvkattele oli mammut ideaalselt kohanenud külmades tingimustes elama. Mammutite kõrvad olid nende lähisugulaste elevantide omadega võrreldes väikesed ja kael lühike. Elevantidel on palavas Aafrikas elades suured kõrvad hädavajalikud selleks, et nende kaudu saaks eralduda liigne soojus, ent mammutitel märksa kargemas kliimas seda tarvidust polnud. Teravad võhad olid abiks võitluses ja enda kaitsmisel kiskjate eest. Neid võis mammut kasutada ka omamoodi kaabitsatena, kui ta lume alt toitu otsis.

Jahedas ja kuivas mammutistepis, mis oli viimase jääaja jäätumise maksimumi ajal terve planeedi ulatuslikem bioom, elas karvane mammut tuhandeid aastaid kõrvuti teiste väga suurte loomadega, nagu karvane ninasarvik, stepipiison, põhjapõder, hunt jne. Ligi 45 000 aastat tagasi jõudis nende elualale sootuks uus olend: Homo sapiens. Teravate kivitööriistade ja luude leiud räägivad sellest, et inimesed ei peljanud jahedaid tingimusi ning pidasid suurtele ulukitele edukalt jahti.

Siiski ei olnud inimene mammutile suurim oht. Pärast jäätumise maksimumi ehk viimase jääaja jahedaimat ajajärku vahemikus 26 000 kuni 19 000 aastat tagasi algas ülemaailmne keskmise temperatuuri tõus. See protsess tõi endaga kaasa drastilisi muutusi kõikjal Maal, aga polaaralasid tabas see eriti rängalt.

Loe mammutite kadumise kohta lähemalt augusti Imelisest Teadusest!

Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Madis Aesma
Madis AesmaToimetajaTel:
Kairi Kalmann
Kairi KalmannDisainerTel:
Piret Pihlak
Piret PihlakKeeletoimetajaTel:
Sirle Kübar
Sirle KübarReklaamimüügi projektijuhtTel: 56845555