Maa ajaloost vehiti sisse üle miljardi aasta

Jäljed elu ajaloo võib-olla ühest tähtsaimast ajajärgust on Maa sisemusest kadunud. Ajavarguse kuritegu on püsinud üle 150 aasta lahendamata, ent nüüd on teadlased kurikaela kinninabimisele lähedal.

Foto:

Geoloog John Wesley Powell vaatab üles kaljuseinte poole, mis kõrguvad kahel pool jõge. Tavalisele inimesele on need ilmselt kaljud nagu kaljud ikka, aga geoloog näeb asju ikka geoloogi pilguga. Midagi on tema arvates valesti.

Aasta on 1869 ja Powell on ekspeditsioonil praeguse USA edelaosa aladel, mida tollal polnud valge mees veel läbi uurinud. Koos üheksa kaaslasega sõidab ta Colorado jõel, et uurida ja kaardistada kõnnumaad. Neli meest jätavad kolm kuud kestnud reisi teekonna pooleli, kuna kardavad oma elu pärast. Powell jätkab siiski kindlameelselt ja väsimatult, sest kõhutunne ütleb talle, et ta on millegi väga suure ja olulise jälil.

Kui jõgi tema paadi lõpuks Suurde kanjonisse kannab, näeb ta selle seintes selgesti eristuvaid kivimikihte. Need koosnevad planee­di nooruspõlvest alates üksteise peale settinud materjalist ning need on salvestanud endasse sadade miljonite aastate vältel elanud loomade ja taimede jäänuseid.

Imeline Teadus
Imeline Teadus on Skandinaavia suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

Powell leiab, et pilt minevikust, mida kihiline sein endast kujutab, ei ole sugugi täielik. Üks suur tükk minevikku on puudu, justkui poleks seda Maa ajaloos olnudki.

Praegu, üle 150 aasta hiljem ütlevad teadlased, et Powelli avastusele võib leida kinnituse igast maailmajaost ja see puuduv tükk tähistab ajajärku, mis on üle miljardi aasta pikkune. See aeg, millest kivimi­kihtides jälgi säilinud ei ole, on vahemikust 1,8 kuni 0,6 miljardit aastat tagasi.

Kes ja kuidas Maa ajaloost need aastad sisse vehkis? Sellele on vastust otsitud juba Powelli aegadest saadik, ent alles nüüd on teadlased jõudmas ajaröövli jälgedele.

Powell tegi oma avastuse tänu teravale pilgule. Tavatingimustes moodustuvad kivimikihid üksteise peale sedamööda, kuidas liiv ja lubi settivad. Suurem osa kihte asetsevad üksteise suhtes paralleelselt, üksteise peal nagu tordikihid. Tasapisi võivad kihid aluspõhja liikumiste tõttu küll viltu vajuda, ent üksteise suhtes asetsevad need ikkagi paralleelselt. Suures kanjonis oli lugu teist­sugune: alumised kivimikihid olid paadis seisnud teadlase vaatenurgast tugevasti viltu ja nende peal asetsenud kihid täiesti horisontaalsed.

Mis peamine, sujuvat üleminekut viltustelt kihtidelt horisontaalsetele polnud. See ebakõla Powellile silma torkaski. Kaljusein nägi välja selline, nagu oleks keegi üleminekukihid lihtsalt välja lõiganud ning värsked horisontaalkihid otse vanadele ja viltustele otsa ladunud. Kuid vahepealsete kihtide puudumine polnud lihtsalt imelik, vaid tähendas ka seda, et miljonite aastate jagu setteid oli kadunud. See tähendas omakorda, et miljonid aastad Maa ajalugu oli haihtunud.

Loe suurest ajaröövist lähemalt juuli Imelisest Teadusest!

Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Madis Aesma
Madis AesmaToimetajaTel:
Kairi Kalmann
Kairi KalmannDisainerTel:
Piret Pihlak
Piret PihlakKeeletoimetajaTel:
Sirle Kübar
Sirle KübarReklaamimüügi projektijuhtTel: 56845555