Uut tüüpi supernoova lahendab vana mõistatuse

Väikestest tähtedest saavad surma järel valged kääbused. Suured tähed lõpetavad neutrontähtede või mustade aukudena. Kuidas on aga lood vahepealsetega? Pärast nelikümmend aastat kestnud otsinguid on lõpuks leitud uut tüüpi supernoova, mis sellele küsimusele vastuse annab.

Foto: NASA. Krabi udukogu on ilmselt hiinlaste poolt 1054. aastal nähtud supernoovaplahvatuse jäänuk.   

Ootamatult ilmub taevalaotusse uus täht. See helendab niivõrd kirkalt, et täht on peale öise aja palja silmaga nähtav isegi päeval.

Aasta on 1054 ning Hiina astronoomid tähendavad uue taevase külalise saabumise ürikutesse hoolikalt üles. Täht aga ei jää taevas­se siiski kauaks. Pärast seda, kui see on vaadeldav pisut alla kahe aasta – täpselt 653 ööpäeval –, see kaob.

964 aastat hiljem analüüsib Jaapani amatöörastronoom Koichi Itagaki pilte, mille ta on äsja oma teleskoobi abil öö­taevast teinud. Ühelt pildilt leiab ta väikese helendava täpi, mida selles tähistaeva piirkonnas varem pole näha olnud. Itagaki kiirustab leiust teatama. Professionaalsed astronoomid kontrollivad tema teadet suuremate teleskoopidega.

Imeline Teadus
Imeline Teadus on Skandinaavia suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

Vaatluste tulemusena arvavad astronoomid, et vanade hiinlaste ja Itagaki tehtud vaatlustel on midagi ühist. Mõlemad vaatlesid supernoova (oma elu lõppjärku jõudnud tähe plahvatuse) erilist ja haruldast tüüpi, mida kutsutakse elektronhaarde-super­noovaks (ingl electron-capture supernova).

Tänu sellele avastusele on teadlastel nüüd võimalik seletada, mis juhtub tähtedega, mis on Päikesest palju suuremad ja massiivsemad, ent ei kuulu siiski tähtede absoluutsesse superliigasse. Keskmise suurusega – Päikesest kaheksa kuni kümme korda suurema massiga – tähtede saatus on kaua olnud astronoomiline mõistatus.

Sellest ajast, mil Tokyo ülikooli astronoom Ken’ichi Nomoto ennustas elektronhaarde-supernoovade olemasolu, on möödas üle neljakümne aasta. Sestpeale on niisuguse teoreetilise kirjeldusega klappivaid supernoovasid küll hoolega otsitud, aga esimese sellise supernoova olemasolu kinnitati siiski alles nüüd tänu amatöör Itagakile. Esimese kinnitatud elektronhaarde-supernoova nimi on SN 2018zd.

Loe uut tüüpi supernoovade kohta lähemalt juuni Imelisest Teadusest!

Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Madis Aesma
Madis AesmaToimetajaTel:
Kairi Kalmann
Kairi KalmannDisainerTel:
Piret Pihlak
Piret PihlakKeeletoimetajaTel:
Sirle Kübar
Sirle KübarReklaamimüügi projektijuhtTel: 56845555