Skalpell lõikas aegunud tõed läbi

Rembrandti 1632. aasta maalil on kujutatud hollandlase Dr. Nicolaes Tulpi poolt läbi viidavat lahkamist. Amsterdami kirurgide gildile oli antud tollal luba viia läbi vaid üks avalik lahkamine aastas, ja see, keda lahati, pidi olema hukatud kurjategija.   Foto: Margareta Svensson

Jaga lugu:

17. sajandi keskpaigaks olid arstid tervenisti viimased 1500 aastat kogu oma töö aluseks pidanud antiikaja lootusetult aegunud kirjatöid. Julge lahkaja Thomas Bartholin viskas kopitanud kolikambrisse justkui granaadi, tekitades meditsiinimaailmas paraja kaose.

Ühel 1654. aasta märtsikuu päeval hiilisid kolm meest vargsi Kopenhaageni tänavail. Neil oli põhjust ettevaatlikud olla, kuna nad siirdusid tegema miskit, mida käsitleti tollal võika kuritööna. Anatoom Thomas Bartholin ja tema kaks abilist olid teel äsja surnud inimese laipa lahkama. Seda peeti tollal laiba rüvetamiseks.

Kolmik peatus lõpuks ühe maja ees ja koputas uksele. Ukse avanud naine juhtis mehed räpasesse kambrikesse, mille nurgas lebas neli tundi tagasi surnud 30aastane mees. Naine ise jäi uksele valvesse. Mehed võtsid välja skalpellid ja alustasid lahkamist. Peatselt kõlas Bartholini suust rõõmuhüüatus, mille ta ka hiljem oma uurimistöösse kirja pani: „Vaadake! Siin on kaks lümfisoont!“

Mehed olid eufoorias. Lümfisoonte avastamine lõi kõikuma arstiteaduses 1500 aastat vankumatult püsinud seisukoha, mis pidas maksa inimkeha vere­loomeelundiks. Oli selge, et toitained liiguvad maksast välja lümfisooni pidi ja see organ ei saa olla koht, kus tekib veri.

Imeline Teadus on Skandinaavia suurim populaarteaduslik ajakiri

Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

Telli kohe

Kreeka arsti Galenose 2. sajandil eKr esitatud seisukohad inimese anatoomia asjus püsisid meditsiiniteaduses väga kaua kivvi raiutuna. Tema sõnul tekkis veri maksas, kus see oli justkui omamoodi keemisprotsessi tulemus. Vana kreeklase õpetused hakkasid 16. sajandil saama siiski esimesi tõsiseid tagasilööke, kuna sest ajast alates lubas kirik õpetlastel Euroopa ülikoolide juurde loodud niinimetatud anatoomiateatrites inimkeha lahata. Pärast surnukehade lõhki lõikamist olid arstid sunnitud üllatusega täheldama, et inimese keha sisemus ei näinud üldse välja selline, nagu Galenos kirjeldas. Mõnd asja polnud üldse olemaski, näiteks polnud anatoomid võimelised inimkehast leidma Kreeka arsti kirjel­datud „vere eluvaimu“.

Loe sellest, kuidas taanlasest vapper lahkaja aitas arstiteadusel tänapäevastele radadele jõuda, juuni Imelisest Teadusest!