Meie Päikesesüsteemis võib end peita tilluke must auk
Kaua on kahtlustatud, et Päikesesüsteemis on tundmatu üheksas planeet. Osa astronoome arvab, et tegu ei ole planeedi, vaid musta auguga. See paikneb meile nii lähedal, et võib-olla isegi saame ühel päeval selle juurde minna.
Ühtäkki sähvatab midagi öötaevas. Selle registreerib suur teleskoop ning astronoomid hakkavad signaali lähemalt uurima. Nad saavad suure üllatuse osaliseks. Nimelt pärineb sähvatus greibisuurusest mustast august, mis asub siinsamas meie Päikesesüsteemis ja parasjagu neelab üht komeeti alla.
Järgmise kümne aasta sees, kui Päikesesüsteemi seni tundmatu üheksanda planeedi otsingud intensiivistuvad, võib midagi niisugust vabalt juhtuda. On jõutud järeldusele, et hüpoteetiline üheksas planeet ei olegi võib-olla üldse planeet, vaid on hoopis must auk – selline üsna pisike. Kui see on nii, avaneb meil ainulaadne võimalus omaenda kosmilises tagaaias asuvat musta auku lähemalt uurida ja võib-olla isegi selle juurde sõita.
Oletused, et Päikesesüsteemis on teisel pool Neptuuni veel mingisugune massiivne objekt, on üsna ammused. Peamiselt on otsitud üheksandat planeeti – ja juba üsna kaua. Näiteks USA ärimees, astronoom ja matemaatik Percival Lovell tegi põhjalikke arvutusi ning asus 1906. aastal taevakeha leidmise nimel innukalt tööle, andes sellele nimeks Planeet X, aga ei leidnud midagi. Nagu ka teised tema jälgedes käijad.
2016. aastal leidsid kaks USA California tehnoloogiainstituudi astronoomi, Konstantin Batõgin ja Mike Brown, et Päikesesüsteemi äärealadel on mitme väikese taevakeha juures midagi müstilist. Õigemini seisneb see müstilisus või seletamatus nende orbiitides. Seda kauget piirkonda nimetatakse Kuiperi vööks ja seal olevad väikesed taevakehad, mille läbimõõt on enamasti kuni mõnisada kilomeetrit, liiguvad elliptilistel orbiitidel, mis ei too neid Päikesele Neptuunist kunagi lähemale.
Teadlased eeldasid varem, et nende orbiidid on juhuslikud ja pisiplaneedid liiguvad ümber Päikese selle suhtes kõikvõimalikes suundades. Selle asemel aga paistab, et planetoidid on leidnud mingi konsensuse, nii et nende orbiidid on sarnase kalde ja lähedase periheeliga.
Selliseks koordineeritud tantsuks on vaja stabiilset partnerit ning Batõgin ja Brown on veendunud, et pisiplaneetide orbiitide sarnasuse põhjuseks on mingisugune piisavalt suure massiga objekt. Miks mitte Päikesesüsteemi üheksas planeet? Miljonite aastate vältel oleks sellise, Maast palju suurema planeedi gravitatsioon võinud väiksemaid objekte piisavalt mõjutada, nii et nende orbiidid oleksid ühtlustunud.
Loe üheksandast planeedist ja võimalikust mustast august Päikesesüsteemis lähemalt mai Imelisest Teadusest!
