Elektrivool ja külmad magnetid andsid rongidele kiiruse
Tänu katsetustele tuuletunnelis, aerodünaamilisele disainile ja ülijuhtivatele materjalidele sõidab maailma kiireim rong kiirusel üle 600 km/h. Hiina insenerid tahavad selle rekordi peatselt purustada.
Oktoobris 1903 asusid Saksamaal Berliin-Marienfeldest Zossenisse kahepäevase vahega teele kaks rongi. Need sõitsid mõlemad 23 kilomeetri pikkusel katselõigul ning kasutasid jõuallikana esimest korda vahelduvvoolumootoreid. Siemens-Halske ligi 24 meetri pikkune ja 89 tonni raskune rong arendas kiirust koguni 206,7 km/h, kuid see rekord püsis lühikest aega. Ettevõtte AEG peaaegu samasugune rong tuhises kaks päeva hiljem kiirusel 210,2 km/h. Need rongid tähistasid uut moodi raudteeajastu algust. Seni olid raudteid üle maailma valitsenud aeglaselt tossutavad auruvedurid.
Aastakümneid hiljem ähvardasid ühel hetkel aina odavamaks muutunud lennureisid rongiliikluse sootuks ajaloo prügikasti läkitada, kuid inseneride pingutuste tulemusena suudeti raudteeliiklus siiski konkurentsivõimelisena hoida. Pikad vahemaad Euroopa ja Aasia suurlinnade vahel on sundinud insenere pidevalt kiireimaid ronge konstrueerima ning uusi tehnoloogiaid kasutusse võtma. Selle töö kulminatsioon on hõljukrong, mis liigub rööbaste kohal kiirusel 600 km/h.
19. sajandi lõpus pandi mitme olulise leiutisega alus tänapäevaste kiirrongide väljatöötamisele.
1879. aastal esitles ettevõte Siemens-Halske maailma esimest elektrivedurit, mida harjumuspärase auru asemel käitasid elektrimootorid. Rong sai mootoritele voolu rööbaste kohale tõmmatud kontaktliinist, kasutades vooluvõtturit ehk pantograafi. See oli vahelüli kontaktliini ja rongi elektrisüsteemide vahel. Insenerid paigutasid igasse mootorvagunisse mitu väiksemat elektrimootorit ja niiviisi sai anda energiat terve rongikoosseisu ratastele erinevalt näiteks auru- või diiselmootoritega rongidest, mille puhul pidi vedur üksipäini rongi eesotsas kolistades kogu ülejäänud veeremit vedama.
1903. aastal kiirusrekordi püstitanud Drehstrom-Triebwagen kasutas alalisvoolusüsteemi asemel kolmefaasilist vahelduvvoolusüsteemi. Niiviisi sai kontaktliinis kasutada suuremat pinget ja rongi sõiduulatust pikendada. Elektrienergia muundamine mehaaniliseks ehk rataste liikuma panemine käib praegugi kiirrongides sama põhimõtte järgi ja sedasama vana lahendust kasutades võib kiirrong sõita väga suurel kiirusel, lausa kuni 574,8 km/h.
Loe sellest, kuidas rongid ajaga aina kiiremaks on muutunud, mai Imelisest Teadusest!
