Igaüks võib fantaasiale uut hoogu anda
Pärast aastakümneid kestnud otsinguid aju avarustes on teadlastel lõpuks selge arusaam, kust fantaasia pärit on, ning sellestki, kuidas me ise võiksime ennast loovamaks muuta.
Arvutimäng käib sulle närvidele. Järgmisele tasemele viiv uks on suletud koodiga, milles pead kombineerima viis värvust. Värvusi on valikus liiga palju ning sellel tasemel liikudes pole sa saanud väikseimatki vihjet, millised neist valida tuleks. Niisiis viskud sa ärritunult voodile, samal ajal kui mängu kõlaritest kostab justkui mõnitusena ikka veel menüümuusika.
„Bobby, Bobby, Bobby“ leelutatakse laulus. „Kes see Bobby on?“ mõtled sa. Mängu ühegi tegelase nimi pole ju Bobby, ammugi mitte sinu oma. Sa sulged silmad ning tähed B, O, B, B ja Y hakkavad sul ilme ees tantsu lööma. Otsid automaatselt seost.
Värvused, pagana päralt! Muidugi! Oled ühe hüppega tagasi arvuti juures ja sisestad koodi sinise (B ehk blue), oranži (O), siis veel sinise (B) ja jälle sinise (B), lõpuks lisad törtsukese kollast (Y ehk yellow). Klõps! Ja uks ongi lahti.
Ülesanded, mis paistavad esmapilgul lahendamatud, korduvad ühest arvutimängust teise. Niisuguseid olukordi kohtame ka päris elus. Siis on fantaasia võime detaile uut moodi kombineerida ainus edasiviiv tee.
Just see viis, kuidas fantaasia simuleerib erinevaid tegelikkusest pärit ülesandeid, on aidanud ühel Austraalia teadlasel jõuda jälile sellele, kuidas see õieti toimib, ja mida teha, et mitte täiesti fantaasiavaeseks jääda.
Fantaasia mehhanismide üle on teadlased arutlenud juba 1970. aastaist saadik. On pakutud, et fantaasia töötab justkui vastuste generaatorina alternatiivsetele stsenaariumidele ja võimalikele teistsugustele tulevikele. See käib näiteks läbi küsimuse: „Mis oleks, kui ...?“ Fantaasia hakkab tööle, kui esitad endale küsimusi, nagu „Mis oleks, kui mul oleks miljon eurot?“, „Mis oleks, kui ma oskaksin lennata?“ või „Mis oleks, kui ma satuksin üksikule saarele?“.
Iiri teadvuseuurija, Dublini ülikooli professori Ruth Byrne’i sõnul kujutame fantaseerides tegevusteta alternatiivreaalsuse asemel ette selliseid alternatiivseid reaalsusi, kus midagi toimub, ehk meile on omane mõelda: „Mis oleks selles olukorras juhtunud, kui ma oleksin käitunud teisiti?“, mitte „Mis oleks juhtunud, kui ma poleks üleüldse midagi teinud?“.
Byrne’i uuringud viitavad, et peaaegu alati fantaseerime asjadest, mida me saame mõjutada, mitte nendest asjadest, mille üle meil üldse mingit mõjuvõimu pole. Sellest võib järeldada, et fantaasia saab suuresti inspiratsiooni argielust. Tänu Byrne’i avastustele ja uutele ajuskannimise meetoditele on Austraalia neuropsühholoog ja New South Walesi professor Joel Pearson kuulutanud, et teadlased teavad nüüd, kus ja kuidas fantaasia tekib.
Loe selle kohta,kuidas fantaasia tekib ja miks see nii tähtis on, märtsi Imelisest Teadusest!
