Igaüks võib fantaasiale uut hoogu anda

Pärast aastakümneid kestnud otsinguid aju avarustes on teadlastel lõpuks selge arusaam, kust fantaasia pärit on, ning sellestki, kuidas me ise võiksime ennast loovamaks muuta.

Illustratsioon: Imeline Teadus  

Arvutimäng käib sulle närvidele. Järgmisele tasemele viiv uks on suletud koodiga, milles pead kombineerima viis värvust. Värvusi on valikus liiga palju ning sellel tasemel liikudes pole sa saanud väikseimatki vihjet, millised neist valida tuleks. Niisiis viskud sa ärritunult voodile, samal ajal kui mängu kõlaritest kostab justkui mõnitusena ikka veel menüümuusika.

„Bobby, Bobby, Bobby“ leelutatakse laulus. „Kes see Bobby on?“ mõtled sa. Mängu ühegi tegelase nimi pole ju Bobby, ammugi mitte sinu oma. Sa sulged silmad ning tähed B, O, B, B ja Y hakkavad sul ilme ees tantsu lööma. Otsid automaatselt seost.

Värvused, pagana päralt! Muidugi! Oled ühe hüppega tagasi arvuti juures ja sisestad koodi sinise (B ehk blue), oranži (O), siis veel sinise (B) ja jälle sinise (B), lõpuks lisad törtsukese kollast (Y ehk yellow). Klõps! Ja uks ongi lahti.

Imeline Teadus
Imeline Teadus on Skandinaavia suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

Ülesanded, mis paistavad esmapilgul lahendamatud, korduvad ühest arvuti­mängust teise. Niisuguseid olukordi kohta­me ka päris elus. Siis on fantaasia võime detaile uut moodi kombineerida ainus edasi­viiv tee.

Just see viis, kuidas fantaasia simuleerib erinevaid tegelikkusest pärit ülesandeid, on aidanud ühel Austraalia teadlasel jõuda jälile sellele, kuidas see õieti toimib, ja mida teha, et mitte täiesti fantaasiavaeseks jääda.

Fantaasia mehhanismide üle on teadlased arutlenud juba 1970. aastaist saadik. On pakutud, et fantaasia töötab justkui vastuste generaatorina alternatiivsetele stsenaariumidele ja võimalikele teistsugustele tulevikele. See käib näiteks läbi küsimuse: „Mis oleks, kui ...?“ Fantaasia hakkab tööle, kui esitad endale küsimusi, nagu „Mis oleks, kui mul oleks miljon eurot?“, „Mis oleks, kui ma oskaksin lennata?“ või „Mis oleks, kui ma satuksin üksikule saarele?“.

Iiri teadvuseuurija, Dublini ülikooli profes­sori Ruth Byrne’i sõnul kujutame fantaseerides tegevusteta alternatiivreaalsuse asemel ette selliseid alternatiivseid reaalsusi, kus midagi toimub, ehk meile on omane mõelda: „Mis oleks selles olukorras juhtunud, kui ma oleksin käitunud teisiti?“, mitte „Mis oleks juhtunud, kui ma poleks üleüldse midagi teinud?“.

Byrne’i uuringud viitavad, et peaaegu alati fantaseerime asjadest, mida me saame mõjutada, mitte nendest asjadest, mille üle meil üldse mingit mõjuvõimu pole. Sellest võib järeldada, et fantaasia saab suuresti inspiratsiooni argielust. Tänu Byrne’i avastuste­le ja uutele ajuskannimise meetoditele on Austraalia neuropsühholoog ja New South Walesi professor Joel Pearson kuulutanud, et teadlased teavad nüüd, kus ja kuidas fantaasia tekib.

Loe selle kohta,kuidas fantaasia tekib ja miks see nii tähtis on, märtsi Imelisest Teadusest!

Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Madis Aesma
Madis AesmaToimetajaTel:
Kairi Kalmann
Kairi KalmannDisainerTel:
Piret Pihlak
Piret PihlakKeeletoimetajaTel:
Sirle Kübar
Sirle KübarReklaamimüügi projektijuhtTel: 56845555