Iidne kolju oli puhas petukaup

Britid pidid 1912. aastal uhkusest lõhkema, kui üks hobi­arheoloog kuulutas, et on leidnud puuduva lüli inimese ja ahvi vahel ehk tõendi Darwini evolutsiooniteooriale. Leiumaterjali hilisemast uurimisest selgus, et jutt Piltdowni mehest oli liiga hea, et olla tõsi.

Piltdowni mehe rekonstruksioon väidetavate koljufragmentide järgi.   Foto: NATURAL HISTORY MUSEUM, LONDON/S, LONDON/SCIENCE PHOTO LIBRARY

Londoni geoloogia seltsi ruumid ei olnud mõeldud nii suure rahvahulga mahutamiseks, aga nüüd oli saal puupüsti täis. Suurbritannia juhtivad teadlased olid kokku tulnud ja nende uudishimust põlevad, üllatunud pilgud olid pööratud ruumi keskel laual lebavale koljule.

Kogenud teadlased nägid eemaltki, et pealuul on nii inimesele kui ka ahvile omaseid iseloomulikke jooni. Sosinal vesteldi sellest, et mine tea, ehk annab pealuu vastuse inimese pärinemisloole, täites lüngad ja sättides paika puuduvad pusletükid.

Kõnepulti astus õhtu peategelane, jurist ja hobiarheoloog Charles Dawson. Läikiva pealae, elavate silmade ja uhkete vuntsidega jässakas mees oligi selle sensatsioonilise kolju leidja ning ta pajatas teadlastele pikalt-laialt, kuidas ja kust ta pealuu leidis.

Imeline Teadus
Imeline Teadus on Skandinaavia suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

„Kas küsimusi on?“ küsis Dawson, kui ettekanne läbi sai.

Saal sõna otseses mõttes kallas ta seejärel küsimuste rahega üle, justkui oleks vägeva äikesepilve põu rebenenud. Kõige rohkem tahtsid teadlased vastust ühele küsimusele: kui vana on see nõndanimetatud Piltdowni mees, kelle koljut neile näidatakse?

Dawson kogus end. „Kolju leiti kruusa­kihist, mis on keskmisest pleistotseenist,“ ütles ta siis. „See tähendab, et Piltdowni mees kõndis maamunal rohkem kui 500 000 aastat tagasi.“

Ekspert kutsuti kaevetöödele

Seitse kuud varem, ühel 1912. aasta maihommikul oli Dawson ilmunud ette teatamata Briti rahvusmuuseumi geoloogia osakonna juhi söör Arthur Smith Woodwardi juurde. Kaks meest olid juhataja kabineti tolmuste raamatu­riiulite ja luid täis klaaskappide vahel juttu teinud. Dawson kõneles uhkusega hääles, kuidas ta oli reisi Sussexist ette võtnud, et näidata Woodwardile oma uusimat leidu, mis lebas paberisse mässituna laual nende vahel.

„Mis on Heidelbergi inimesel sellele vastu panna?“ küsis Dawson võidukalt ja dramaatiliselt ning avas paki.

Selles oli kolm massiivse kolju fragmen­ti, mis olid paksud ja tugevad, peaaegu nagu ahvilt pärit. Dawson olevat need leidnud Piltdowni lähedalt karjäärist, esimese neist oli talle toonud üks töömees. Ta oli veendunud, et piirkonnas on veel luid. Ta küsis, kas Woodward, kes oli Inglismaa juhtiv kivististe ekspert, oleks samuti huvitatud ainulaadsetes välja­kaevamistes osalemisest.

Järgmistel suvekuudel higistasidki kaks meest üheskoos Sussexi kuppelmaastikul. Ja oh imet, Dawson leidiski peale eelmiste luude Piltdowni kruusakuhjadest veel kolju­fragmente ning tüki alumist lõualuud. Nendest valmiski rekonstruktsioon, mida detsemb­ris üldkoosolekul esitleti. Kuuldus tähtsast leiust levis akadeemilises ring­konnas üli­kiiresti juba enne.

„Ma ei ole terve päeva mõelnud muule kui sellele fantastilisele kivistisele,“ kirjutas Oxfordi professor ja riigi juhtiv zooloog

E. R. Lankester Woodwardile. „Te peaksite taotlema ametivõimudelt raha, ütleme 500 Inglise naela, et tagada õigused kõikidele tulevastele väljakaevamistele. Ma olen kindel, et selles kruusakarjääris lebab kogu iidne perekond koos reieluude ja kõige muuga!“

Loe Piltdowni mehe sensatsioonilisest käe- ja allakäigust veebruari Imelisest Teadusest!

Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Madis Aesma
Madis AesmaToimetajaTel:
Kairi Kalmann
Kairi KalmannDisainerTel:
Piret Pihlak
Piret PihlakKeeletoimetajaTel:
Sirle Kübar
Sirle KübarReklaamimüügi projektijuhtTel: 56845555