Uus teleskoop rebib loori ilmaruumi saladustelt
Pärast 14 aastat kestnud viivitusi on NASA maailma suurima teleskoobi orbiidile saatmiseks viimaks valmis. Meist 1,5 miljoni kilomeetri kaugusel asuvas vaatluskohas uuritakse kosmoseteleskoobiga universumi objekte, mida me pole varem näinud. Esmalt peab see aga pärale jõudma ning end seal nagu liblikas lilleõiel lahti laotama.
Maailma üks suuremaid kanderakette Ariane 5 on stardiplatvormil valmis õhku tõusma. See seisab Lõuna-Ameerikas Prantsuse Guajaanas Euroopa kosmoseagentuuri kosmosekeskuse polügoonil. 53 meetri kõrguse raketi tipus on lastiruumis koha sisse võtnud mürakas kosmoseaparaat, mis on paljude inimeste aastatepikkuse töö tulemus. See on James Webbi kosmoseteleskoop. Pärast loendamatuid täiustus- ja parandustöid ning korduvaid stardi edasilükkamisi algab nüüd lõpuks teekond, mille tulemusena jõuab teleskoop Maast pooleteise miljoni kilomeetri kaugusele kosmosesse, et teha seal vaatlusi.
Nii rebibki Ariane end maast lahti. Kolme suure rakettmootori jõul kiirendades tõuseb see õhku ja ületab helibarjääri vähem kui minutiga ning paar minutit hiljem on see juba kosmoses. Juhtimiskeskuses kõlavad astronoomide ja tehnikute rõõmuhõisked. Ülioluline missioon, mis peaks kestma kümme aastat, on viimaks alanud.
Loodetavasti rullus just selline stseen Guajaana kosmodroomil lahti eelmisel kuul. Stardikuupäevaks oli määratud jõululaupäev, 24. detsember 2021 ehk päev pärast selle ajakirja trükki minekut.
NASA 1960ndate tippjuhi James Webbi järgi nime saanud aparaat on ülekaalukalt suurim, võimekaim ja keerukaim kosmoseteleskoop, mis kunagi konstrueeritud. See võimaldab astronoomidel näha kaugemale kosmosesse kui kunagi varem, pildistada ja analüüsida seninägematuid eksoplaneete, kaugeid tähti ja galaktikaid ning kirjutada universumi ajalugu ümber detailsemalt kui kui kunagi varem.
Ka siis, kui start õnnestus, on loendamatu hulk asju, mis võivad teel sihtkoha poole untsu minna. Teleskoop on niivõrd suur, et mahub raketi tipus olevasse kapslisse ära ainult kokku pakituna. See on kui nukkuv liblikas, kes ootab kookonist väljumist.
Alles siis, kui kõik teleskoobi osad on end korrektselt lahti voltinud ja kosmoseaparaat sihtkohta jõudnud, võivad need seitsmeteistkümnest riigist pärit rohkem kui tuhat inimest, kes on osalenud disainimises, ehitamises, katsetamises ja kosmosesse lennutamises, kergemini hingata. Rääkimata tuhandetest teadlastest, kes on üle 20 aasta oodanud, et uuelt teleskoobilt täpsemaid andmeid vastu võtta.
Kui kanderakett on edukalt startinud ja teleskoop teele asunud, siis keerulised toimingud alles algavad. Teel sihtkohta on üks olulisemaid tegevusi lahti voltida päikesevari. Et teleskoop saaks infrapuna lainealas segamatult vaatlusi teha, tuleb vältida olukorda, kus Päike kosmoseaparaadi soojaks kütab ning siis sellest omakorda kiirguv infrapunakiirgus vaatlusi segama hakkab. Vari ei lase instrumentidel, mis on alati „näoga“ Päikesest eemale pööratud, soojeneda. Tuulelohet meenutava kujuga päikesevarju mõõtmed on kosmoses avatud olekus 21,2 x 14,2 meetrit.
Loe James Webbi kosmoseteleskoobi kohta lähemalt Imelise Teaduse jaanuarinumbrist!
