Kalendrite täpsuse üle on jageldud aastatuhandeid

Stonehenge`i megaliitidekompleksi Inglismaal on sageli ajaarvamisega seostatud. Foto: Shutterstock  

Inimajaloos on juba kaua üritatud aastaringi kulgu jälgida ja arvestada. Sel on olnud tähendus külvile ja lõikusele ning pühadele ja muudele tähtpäevadele. Esimeste kalendrite tekkimisest peale on olnud pidevalt vajadus neid kohendada, et külmad kuupäevaarvud ei läheks elava tegelikkusega vastuollu.

Niikaua, kui inimesed on maad harinud, on olnud neile oluline osata aega arvestada. Üks varasemaid tõendeid ajaarvamise kohta on Inglismaal asuv megaliitkompleks Stonehenge. Selle järgi, kuidas valguskiired Stonehenge’i kivimürakate vahelt paistsid, teadsid inimesed, millal on suvine ja millal talvine pööripäev, sest kui suvisel pööripäeval kompleksi sisse­pääsu juures seista, langevad tõusva päikese kiired just sinna. Kas Stonehenge’i ka tegelikult hiiglasliku kivikalendrina kasutati või oli see paik, kus kummardati Päikest kui jumalust, on praegu, ligikaudu 5000 aastat hiljem raske öelda.

Kalendritel, ajaarvamisel ja kultustel ning pühapaikadel on üksteisega palju asja. Kõigile kultuuridele on oluline olnud, et pühad riitused toimetataks õigel ajal, ning aeg hinnati õigeks just selle põhjal, kuidas taevakehad paiknesid. Vanad kreeklased ja juudid seadsid tegemisi näiteks nii, et kindlad pidustused toimuksid alati täiskuu ajal. Ka kristlaste ühed tähtsamad pühad, ülestõusmispühad, on liikuvad – need algavad alati esimesel täiskuupühapäeval pärast kevadist pööripäeva.

Kalender on süsteem, mille järgi saab aega arvestada. Argikasutuses tähistab sõna „kalender“ ka eset, mille abil seda tehakse. Aasta omakorda on tsükkel, mille pikkus on võrdne selle ajaga, mil Maa ümber Päikese täistiiru teeb.

Imeline Teadus
Imeline Teadus on Skandinaavia suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

Aasta võib olla jaotatud kaheteist­kümneks kuuks, samuti võib seda jagada muud moodi. Aasta pikkust võib arvutada samuti mitut moodi.

Kui võtta aluseks Päike, siis tekib kolm võimalust aasta pikkuse määratlemiseks. Troopiline aasta ehk päikeseaasta on see aeg, mis kulub Päikesel, et naasta Maalt vaada­tuna taevavõlvil täpselt samasse kohta, ja seda arvestatakse näiteks kevadisest pööripäevast kevadise pööripäevani, mil Päike on ekvaatori kohal ning öö ja päev on kõikjal maakeral peaaegu ühepikkused. Niisugusel juhul on aasta pikkus täpselt 365 ööpäeva, 5 tundi, 48 minutit ning 46 sekundit. Selline aasta järgib aastaaegu, sest oleneb Päikese asu­kohast Maa suhtes.

Teine variant on sideeriline aasta. Seda kasutavad astronoomid. See on võrdne Maa orbitaalperioodi ehk ühe tiiruga ümber Päike­se, võttes arvesse asukohta tähtede suhtes. Sellise aasta pikkus on 365 ööpäeva, 6 tundi, 9 minutit ja 10 sekundit.

Veel võib kasutada anomalistlikku aastat, mis on ajavahemik Maa kahe järjes­tikuse periheeli (Päikesele lähima asukoha) läbimise vahel. Niisuguse aasta pikkus on 365 ööpäeva, 6 tundi, 13 minutit ning 53 sekundit. Tänapäeval kehtiva kalendri kohaselt on aasta pikkus 365 ööpäeva, 5 tundi, 49 minutit ja 12 sekundit.

Babüloonlased järgisid Kuud

Üks vanemaid teadaolevaid põhjalikumaid kalendreid pärineb u 3000. aastast eKr ja selle loojad olid muistsed babüloonlased. Nende kalender oli kuukalender, mis tähendas, et kalendrikuu algas siis, kui päikeseloojangul võis esimest korda uut noorkuud näha. Kuukalendris oli 12 kuud, kuid kuu tsüklite järgi arvestamise tõttu andsid need kokku ainult 354 päeva. Seetõttu anti aeg-ajalt korraldus aastasse lisakuu panna.

Loe ajaarvamise ajaloost lähemalt detsembri Imelisest Teadusest!

Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Madis Aesma
Madis AesmaToimetajaTel:
Kairi Kalmann
Kairi KalmannDisainerTel:
Piret Pihlak
Piret PihlakKeeletoimetajaTel:
Sirle Kübar
Sirle KübarReklaamimüügi projektijuhtTel: 56845555