Inimkeha areneb aina edasi

Liigsed kehaosad lendavad evolutsiooni ajaloo prügikasti ja uute ülesannete täitmiseks kujunevad välja uut moodi organid. Inimese evolutsioon on sisse pannud viienda käigu ning inimkeha areneb kiiremini kui kunagi varem.

Illustratsioon: SHUTTERSTOCK  

Liikide arengut juhib võitlus ellujäämise nimel. Need sõnad pärinevad legendaarselt Briti loodus­teadlaselt Charles Darwinilt 1859. aastast ja kehtivad siiani.

Kui mõelda inimliigile, peame tõdema, et vähemasti praeguses heaoluühiskonnas on meil üsna harva vaja ellujäämise eest võidelda. Seepärast võib tekkida kange tahtmine järeldada, et inimese evolutsiooniline areng on seisma jäänud, ja kui me areneme, siis ainult uute kultuuriliste ja tehnoloogiliste vallutuste poole, aga mitte liigina füüsilises plaanis.

Tegelikult on asjalood hoopis vastupidi. Nii leiab USA Wisconsini-Madisoni ülikooli antropoloog John Hawks, kes on üks neist paljudest teadlastest, kelle arvates on meie liigi evolutsioon toimumas praegu lausa sada korda kiiremini kui siis, kui me umbes neli miljonit aastat tagasi kahel jalal kõndi­ma hakkasime.

Imeline Teadus
Imeline Teadus on Skandinaavia suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

2007. aastal uuris Hawks paljude inimrühmade geene. Valimis olid Nigeeria, USA, Jaapani, Hiina ja Euroopa maade elanikud. Osa teadlasi arvab, et kõigi praegu maailmas elavate inimeste sugupuid pidi tagasi minnes on võimalik jõuda ühe üsna väikese piirkonna elanikeni, kes elasid 200 000 aasta eest Lõuna-Aafrikas. John Hawks sai seda aluseks võttes võrrel­da maailma eri nurkade asukate geneetilisi erinevusi ning teha kindlaks, millal muutused toimusid. Kui näiteks üks geen kodeerib võimet täiskasvanueas edukalt lehmapiima seedida, ja kui seda leidub populatsioonis mitmes muteerunud variandis, tähendab see, et see geen ei ole läbinud loodusliku valiku karmi sõela.

John Hawksi tulemused näitasid, et kui geneetiline variatsioon inimrühmades viimase jääaja paiku järsult suurenes, vähenes see seejärel sama järsult siis, kui me hakkasime 5000–6000 aastat tagasi tõsisemalt põldu harima. Looduslike valikute protsess on samal ajajärgul, eriti viimase mõne tuhande aasta jooksul, kiirenenud.

John Hawks arvab, et seda laadi areng on seotud sellega, et meist said põlluharijad. Siis muutus mõne maailmajao elanikele kasulikuks näiteks mainitud võime seedida piima, sest seal kandis hakati tegelema karja­kasvatusega. Samal ajal koondusid inimesed väikestesse kogukondadesse ja see suurendas nakkushaigustesse nakatumise riski. Seetõttu oli haiguste suhtes resistentsuse omandamine loodusliku valiku kaudu vajalik ja tingis geneetilisi muutusi.

Mutatsioonid tekivad väga harva. Tõenäosus, et mingi geen muteerub inimese eluea vältel, on ainult 1 : 100 000. Võimalus, et tekkinud mutatsioon on pealekauba kasulik, on veel palju väiksem. Seepärast toimub evolutsiooniline areng väikeses populatsioonis väga aeglaselt.

Kui aga ühe liigi isendite arv kasvab plahvatuslikult 7,5 miljardile, nagu inimestega on juhtunud, suureneb ka tõenäosus, et tekib palju rohkem kasulikke mutatsioone.

Arvatakse, et kõige kiiremini areneb ja muutub inimese genoomis geen HAR1. See mängib rolli aju arengus ja on tähtsal kohal kriitilistel hetkedel, kui inimene pole veel sündinud, vaid on alles ema kõhus. Samuti on see üks neid geene, mis eristab meid meie kõige lähedasematest sugulastest looma­riigis. Kui inimese DNA kattub šimpansi omaga keskmiselt 98 protsenti, siis inimese versioon geenist HAR1 on ajapikku muutunud niivõrd palju, et praeguseks sarna­neb see šimpanside sama geeniga ainult 85 protsenti.

Praeguseks on teada, et HAR1 on kõigil loomadel põhimõtteliselt identne. Näiteks kõigest kaks mutatsiooni eristab selle geeni kanade ja šimpanside genoomis olevaid variante. Ometi läksid kanade ja šimpanside kaugete eellaste arenguteed lahku juba väga-väga ammu, rohkem kui 300 miljoni aasta eest. See tähendab, et HAR1 ei ole selle ajaga märkimisväärselt muutunud ning geeni areng on peaaegu seisma jäänud. Pärast seda, kui inimese eellased šimpansidest 5–6 miljonit aastat tagasi lahknesid, hakkas meil see geen väga kiiresti muteeruma. Nüüd eristab meie geeniversiooni šimpanside omast 18 mutatsiooni – üheksa korda rohkem, kui on erinevusi šimpansi ja kana variantide vahel.

Teadlaste sõnul on inimese eriline, paljude mutatsioonidega variant geenist HAR1 omanud suurt tähtsust meie aju arengus. Aju on vaieldamatult elund, mis on inimese evolutsiooni jooksul kõige rohkem muutunud ning ka meid ennast ja kogu planeedi saatust muutnud.

See areng jätkub, kuid see ei tähenda, et aju muutuks suuremaks. Pigem vastupidi.

Loe lähemalt oktoobri Imelisest Teadusest!

Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Madis Aesma
Madis AesmaToimetajaTel:
Kairi Kalmann
Kairi KalmannDisainerTel:
Piret Pihlak
Piret PihlakKeeletoimetajaTel:
Sirle Kübar
Sirle KübarReklaamimüügi projektijuhtTel: 56845555