Merehiiglase lugu algas kuival maal
Umbes 50 miljonit aastat tagasi jättis sinivaala kauge esivanem maismaa selja taha ning asus elama merre. Alles paar miljonit aastat tagasi sai sinivaalast selline loom, millisena meie teda tunneme – planeet Maa kõigi aegade suurim elanik.
Sinivaala pilti vaadates on päris keeruline mõista, kuidas nii see liik kui ka kõik teised vaalad kuuluvad samasse ülemseltsi koos jõehobude, kaamelite, antiloopide ja põtradega. Vaalade kaugeimad eelkäijad asustasid Tethyse ookeani, mille lained loksusid keskaegkonnas (vahemikus 251 miljonit – 65,5 miljonit aastat tagasi) seal, kus praegu asetsevad India ja Pakistan. Ürgvaalad polnud vaalad tänases mõttes, vaid neljajalgsed maismaaloomad, kes aja möödudes said aina enam veelembesteks. Ligi 56 miljonit – 41 miljonit aastat tagasi elas umbes koerasuurune sõraline Pakicetus, keda peetakse esimeseks selgesti eristuvaks ürgvaalaks. Ta elas vees või selle ääres ja sõi kalu ning tema järel tulnud liikide eluviis muutus üha rohkem veeliseks.
2019. aastal kaevasid paleontoloogid Peruust 42,6 miljoni aasta vanustest setetest välja ühe haruldase täiesti uuest sugukonnast ja liigist pärit ürgvaala kivistised. Loomale anti nimeks Peregocetus pacificus. Ta oli nelja jala, pika saba ning kokku neljameetrise kehaga loom, kes meenutas vaala asemel pigem hiiglaslikku saarmast. Jalgu oli amfiibse eluviisiga olendil tarvis selleks, et maa peal kõndida. Tugev saba, mis võis olla lapik nagu kopral, viitas, et loom veetis ka vees väga palju aega.
Loe sinivaala kujunemisest lähemalt aprilli Imelisest Teadusest!
