Taevakivid andsid Maale esmaabi

Neli miljardit aastat vana Grööni kivimi keemiline sõrmejälg aitab lahendada ühe suurema, elu tekkega seotud mõistatuse. Nüüd teame, kuidas süsinik ja vesi muutsid Maa elamiskõlblikuks. See avastus võib aidata meil jälile saada ka sellele, kuidas otsida elu mujalt universumist.

Taevas noore Maa viljatu, tühja ja kõleda maastiku kohal lööb üha uuesti helendama. Hiiglaslikud kosmilised kivi­mürakad tungivad üksteise järel planeedi hõredasse atmosfääri ja süttivad. Loendamatu arv taeva­kive mütsatab maapinnale, nii et planeet vapub. Seda ei kuule ega näe siiski keegi.

Sellise pommitamisega oleks võimalik Maalt minema pühkida ilmselt igasugune elu, olgu siis algeline või arenenud, aga oleme ajas, mil mingit elu pole siin veel tekkinud, nii et taevakivid räsivad Maad üsna kahjutult. Tegelikult on olukord isegi vastupidine: neilsamadel meteoorkehadel on kaasas eluks vajalikke keemilisi ühendeid, mida noorel Maal endal ei leidu ja mis aitavad siinsel sinirohelisel elust pulbitseval paradiisil välja kujuneda.

Varasemad uuringud on viidanud, et Maa pind oli planeedi varases nooruses täiesti kuiv ning vesi jõudis siia alles tükk aega pärast planeedi sündi. Nüüd on Kölni ülikooli geoloogi Mario Fischer-Gödde juhitud teadlaste rühm leidnud sellele lõpuks kinnitust. Selles oli neile abiks üks tähele­panuväärne kivi, mis leiti Gröönimaa pealinna Nuuki lähistelt. Avastus mängib keskset rolli mitte ainult Maa tekkeloos, vaid ka elu otsingutel mujalt universumist.

Imeline Teadus
Imeline Teadus on Skandinaavia suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

Teooria meteoorkehadega pommitamisest ja nende poolt Maale elu koostisosade too­misest on inglise keeles saanud nimetuse the late veneer, mida võiks ehk kujundlikult tõlkida „hiliseks vineerikihiks või spooniks“, ent täpsem on öelda „hiline väliskiht“. Nii või naa tähistab see olukorda, kus Maa-­sarnase planeedi väljakujunemise hilises järgus koguneb selle pinnale järk-järgult kokkupõrgete tagajärjel õhuke kiht meteoriitset ainet. Kui mööblile annab spoon kauni pealispinna, siis Maa puhul oli „spooniks“ õhuke kiht mitmesuguseid kosmo­sest saabunud ühendeid. Kahtlustus, et meteoorkehad tõid kosmosest Maale mitme­suguseid aineid, tekkis esimest korda siis, kui leiti, et väärismetalle, nagu kuld ja plaatina, leidub praegu ka Maa pinna lähedal. Ometi vajusid Maa tekkimisel rasked metallid tuuma, seda kiviplaneetide tekkeviisi tõttu.

süttis, siis ümbritses seda protoplanetaarse aine ketas. See pöörles ümber tähe ning materjal selles koondus lõputute kokku­põrgete tagajärjel aina suuremateks klimpideks, kuni Päikesest erinevatel kaugustel jäid domineerima üksteisest eraldatud suure­mad taeva­kehad. Maa kujunes välja umbes 150 miljoni kilomeetri kaugusel Päikesest ja puhastas selle piirkonna kosmoses pisematest objektidest, tõmmates need endasse. Marss hõivas orbiidi, millel planeet on Päikesest keskmiselt 230 miljoni kilomeetri kaugusel. Maa puhastas oma ümbruse väga kiiresti ja rohketes kokkupõrgetes vabanes väga palju energiat, nii et meie planee­di temperatuur oli nii kõrge (sellele aitas kaasa ka gravitatsiooniline kokku­tõmbumine), et Maa välispind oli sulanud olekus, kujutades endast magmaookeani.

Raud ja teised raskemad metallid vajusid sügavamale ning raud moodustas planeedi tuuma; kergemad elemendid, näiteks räni, hapnik ja alumiinium, jäid ühendite kujul neist ülespoole ning neist kujunesid vahevöö ja maakoor. Selline kihistumine ja ainete sortimine, mida nimetatakse diferentseerumiseks, lõppes arvatavasti mõned miljonid aastad pärast planeedi tekkimist.

Loe elu toonud meteoriitidest lähemalt veebruari Imelisest Teadusest!

Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Madis Aesma
Madis AesmaToimetajaTel:
Kairi Kalmann
Kairi KalmannDisainerTel:
Piret Pihlak
Piret PihlakKeeletoimetajaTel:
Sirle Kübar
Sirle KübarReklaamimüügi projektijuhtTel: 56845555