Unistus elab edasi

75 miljonit aastat vanast luust leitud DNA jäljed taaselustavad lootuse dinosaurused jälle ellu äratada. Selle üle, kas elluäratamise suhtes on põhjust optimistlik olla, peavad otsustama uued meetodid: steriilne fossiilijaht ja tehiskivististe valmistamine.

Maski, laiaäärelise kübara ja siniste kummikinnastega ameeriklasest paleontoloog Evan Saitta meenutab pigem pandeemia ajal poes sisseoste tegevat meest kui välitööd tegevat teadlast. Saitta seisab Kanada Dinosaur Provincial Parki kõnnumaal – paigas, mida tuntakse paljude dinosauruse­kivististe poolest. Sealt on avastatud lausa 58 varem tundmata dinosauruseliiki ning üle poole tuhande loomafossiili on viidud maailma muuseumidesse.

Saurusekivististe „kullaväljal“ viibimise tõttu ongi Saitta kaitserõivais. Asi pole selles, et ta ise kardaks mõnda haigusse nakatuda, vaid vastupidi, varustus peab kaitsma hoopis kivistisi tema eest. Tuleb vältida, et Saitta DNA leiumaterjalisse satuks. See võiks põhjustada korraliku segaduse, sest just nimelt DNAd – sauruste oma – Saitta iidsetest luudest otsib.

Saitta tahab tuua selgust teravasse teadusvaidlusse. Ühes leeris on teadlased, kes on enda väitel teinud viimaseil aastail sensatsioonilisi leide. Enda väitel on nad dinosauruste säilmeist leidnud pehmete kudede jäänuseid: veresooni, rakke, valke ja isegi DNAd ehk pärilikkusmaterjali. Teisel pool veelahet on teadlased, kelle väidete kohaselt on avastused raskesti tõendatavad, tulemusi ei ole piisavalt kontrollitud ja on ebatõenäoline, et mitte öelda võimatu, et nii õrn materjal võiks maa sees vastu pidada miljoneid aastaid.

Imeline Teadus
Imeline Teadus on Skandinaavia suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

Evan Saitta, kes on kudede lagune­mise ja kivistumise asjatundja, kuulub teise leeri, aga tema ei rahuldunud pelgalt argumentide lugemisega. Tema asus küsimusele lõpliku vastuse saamiseks ise DNA jahile. Mängus on palju. Kui peaks selguma, et luud võivad tõepoolest miljonite aastate vanust DNAd sisaldada, puhuks see elu sisse ammu kõrvale heidetud unistusele dinosaurused uuesti ellu äratada.

Filmis „Juuraajastu park“ puurib teadlane merevaigutükki augu, et ulatuda sääseni, kes on miljoneid aastaid merevaigus vangis olnud. Ta eraldab surnud tiivulise maost ettevaatlikult tolle viimase eine: DNAd tulvil, ideaalselt säilinud piisakese dinosauruse verd. DNA-ahel on küll lünklik, aga need augud täidetakse konnade DNAga, ja kui pärilikkusmaterjal munasse paigutatakse, koorub sellest elus dinosaurus – esimene üle kümnete miljonite aastate.

Kui film 1993. aastal kinolinale jõudis, tundus, et selline stsenaarium ei pruugi ainult kinolinale jääda. DNA järjestamine on võimalik olnud 1970ndaist saadik ja umbes „Juuraajastu pargi“ aegu kerkis esile teadlasi, kes väitsid, et neil on õnnestunud iidset DNAd eraldada merevaiku lõksu jäänud termiidist (uurimus ilmus ajakirjas Science septembris 1992). Kuna tulemusi ei suudetud korrata, lükkas teadusüldsus toonased väited ümber. Mitu järgmist uuringut külvasid aga kahtlust, kas DNA suudab miljoneid aastaid säilida.

2013. aastal uurisid Briti teadlased mere­vaigusarnasesse kopaalvaiku vangistatud putukaid, kes olid vaigu sisse kinni jäänud 60 000 kuni 10 600 aastat tagasi. Neist ei leitud siiski mingit DNAd. Ka kivistunud luudes ei ole nii vanast DNAst märke olnud. Vanim geneetiline info, mille teadlased on kivistisest kätte saanud, eraldati 2019. aastal 1,7 miljonit aastat tagasi surnud ninasarviku hambast.

Loe dinosauruste DNA otsinguist lähemalt jaanuari Imelisest Teadusest!

Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Madis Aesma
Madis AesmaToimetajaTel:
Kairi Kalmann
Kairi KalmannDisainerTel:
Piret Pihlak
Piret PihlakKeeletoimetajaTel:
Reklaamiosakond
ReklaamiosakondTel: 667 0105