Kvasarite valgusmäng purustab kõik rekordid

2020. aastal registreerisid astronoomid kõigi aegade energiarikkaima plahvatuse: üks kvasar tõi kuuldavale kosmilise aine surmakarje – seda mitte heli, vaid valguse kujul. Uued mõõtmised näitavad, et kvasarid põhjustavad kosmilisi torme, mis võivad aidata leida vastuseid universumi suurimatele mõistatustele.

Ühe kauge-kauge galaktika südames asuv ülimassiivne must auk hakkas miljoneid aastaid tagasi ümbritsevast ruumist ainet enda poole tõmbama. Musta augu isu aina kasvas ja nii see muudkui neelas enda ümbert tolmu ja gaase, mis enne auku langemist selle ümber keerlesid. Musta augu ehk oma hukatuse poole liikuv aine keerles spiraalsel tee­konnal ümber augu niivõrd kiiresti, et selle osakeste vaheline hõõrdumine sundis aine temperatuuri tõusma mitme miljoni Celsiu­se kraadini. Vahetult enne auku lange­mist saatsid elementaarosakesed teele veel viimase meeleheitliku valguskarje, mis lendas läbi galaktika. Ühtlasi tulistas musta augu magnetväli peaaegu valguse kiirusel välja kaks eredasti helen­davat kiirgusjuga. Tekkinud oli kvasar – üliaktiivne ja energiarikas galaktikatuum.

2020. aastal vaatles Hubble’i kosmose­teleskoop esimest korda energiarikkaimat kvasarit, mis nende vaatluse ajaloost teada. See ei kanna just kõige suupärasemat nime: SDSS J135246,37 + 423923,5. Andmed näitavad, et kvasarid põhjustavad kosmilisi torme, mis võivad osutuda universumi suurte mõistatuste võtmeks.

Astronoom Maarten Schmidt tuvastas 1963. aastal esimest korda raadiokiirguse allikana reaalse kosmilise objekti. Kuna kvasar on aktiivne galaktikatuum, mille keskmes on ülimassiivne must auk, tõestas see avastus, et mustad augud ei ole pelgalt mingid eksootilised ennustused Einsteini relatiivsusteoorias, vaid nähtused, mis on tõesti olemas.

Imeline Teadus
Imeline Teadus on Skandinaavia suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

1960ndate alguseks olid astronoomid leidnud mitu müstilist raadioallikat, mida nad nimetasid kvaasitähtedeks ehk tähe­laadseteks objektideks, kuna nendelt lähtuva raadiokiirguse lainepikkus erines tavatähtede omast. Kui Maarten Schmidt uuris üht kiirgus­allikat teleskoobiga, avastas ta, et nähtuse põhjus ei olnud üldse täht, vaid hoopis kauge tundmatu objekt, mis kiirgas välja lühilainelist kiirgust ja energiarikaste vesinikujugade kiiratud nähtavat valgust. Põhjus, miks astro­noomid olid raadiolaineid vaadelnud, oli selles, et objektilt pärit olnud kiirgus oli ränna­nud kosmoses 2,4 miljardit aastat ning kiirguse lainepikkus oli universumi paisumise tõttu muutunud. Piltlikult öeldes olid lained veninud raadiolaineteks.

Kuigi valgusallikas ise oli mõõtmete poolest võrreldav Päikesesüsteemiga, kiirgas see sellises koguses energiat, mis oli võrrel­dav saja galaktika omaga. Schmidt taipas, et see võis tähendada ainult üht: valgus pidi pärinema kuumast vesinikupilvest, mis tiirles ümber ülimassiivse musta augu enne sellesse langemist. Hiljem on vaadeldud lugematul hulgal kvasareid. Need on kui kosmilised majakad, süttides suurtes galaktika­tes, kus on rohkesti gaasi ja tekib palju tähti.

Loe kvasarite ja kosmilistest tormidest lähemalt jaanuari Imelisest Teadusest!

Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Madis Aesma
Madis AesmaToimetajaTel:
Kairi Kalmann
Kairi KalmannDisainerTel:
Piret Pihlak
Piret PihlakKeeletoimetajaTel:
Sirle Kübar
Sirle KübarReklaamimüügi projektijuhtTel: 56845555