Surmapõlguritest turvalisuse poole

Juan Manuel Fangio oma Alfa Romeo roolis Prantsusmaa GPl Reimsis 1. juulil 1951. (AP Photo/Stf)  Foto: STF

Vormel 1 (F1) maailmameistrivõistluste peaaegu 70 aasta pikkune ajalugu on räsitud mitmest võidusõidurajal toimunud intsidendist, millest sõitjad, mehaanikud ja teinekord ka pealtvaatajad eluga ei pääsenud. Pole ka ime, kuna spordiala algusaegadel ei peetud ohutust millekski.

Alates 1950. aastast, mil hakati reguleeritud F1 maailmameistrivõistlusi pidama, kuni 1979. aastani oli see võidu­sõidusari kõigi aegade ohtlikem. Võistlustel hukkus sel spordiala tumedaimal ajavahemikul jalustrabav arv piloote, lausa 39. Esimesed 30 aastat F1 ajaloost oli aeg, mis oli kõige vähem reguleerimata.

Kui tänapäeval on kõigile osalistele ohutus esmajärguline, siis 70 aastat tagasi sellele erilist rõhku ei pandud. Oluline oli, et masinad oleksid võimalikult kiired ning vastupidavad.

Alles 1960ndail hakkas F1 juhtorgan FIA panustama üha enam sellele, et piloodid, mehaanikud ning pealtvaatajad oleksid turvatud, selmet ainuüksi masinate reguleerimisele keskenduda. Piloodid hakkasid tasapisi ka ise ohutusnõuete reguleerimisele tähelepanu pöörama.

Suurim revolutsioon ohutusnõuete asjus toimus 1994. aastal pärast seda, kui San Marino GP-l hukkusid 30. aprillil toimunud kvalifikatsioonisõidul austerlane Roland Ratzenberger ja vaid päev hiljem kuulus Brasiilia piloot Ayrton Senna. Sellest ajast on F1 miljöö drastiliselt muutunud ning järgnenud 25 aasta jooksul on toimunud ainult üks fataalne avarii.

Kui F1 1950. aastal ametlikult reguleeritud spordialaks sai, pöörati turvalisusele väga vähe tähelepanu. Siis oli kõige olulisem, et masinad oleksid võimali­kult kiired ja piisavalt tugevad, et terve võidusõidu vältel vastu pidada. Ka sõitjad ise, võistluste korraldajad ning pealtvaatajad ei olnud ohutusnõuetest kuigi palju huvitatud. Pikaajaline F1-kommentaator Murray Walker on öelnud: „See oli väga kaootiline aeg. Sport oli mõeldud enamasti jõukatele inimestele. Lihtsalt nauditi kokkusaamisi – distsipliini ega organiseeritust ei olnud. Tagasivaadates oli ohutuse puudus absoluutselt kohutav. Mootor oli auto eesosas, pilootide rõivastuseks oli tavaline särk, vatipüksid ja linasest riidest kiiver. Nad ei kandnud turvavöösid, ringradadel polnud raja­barjääre ... Üle 100 000 inimese tuli Silverstone’i ringraja äärde ning ainuüksi väike nöör oli nende ja sõitjate eralda­miseks. See on puhas ime, et ei toimunud suuremat sorti saatuslikku katastroofi!“

Imeline teadus
Imeline Teadus on Skandinaavia suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

Loe F1 ohutuse ajaloost lähemalt novembri Imelisest Teadusest!

Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Madis Aesma
Madis AesmaToimetajaTel: 667 0477
Kairi Kalmann
Kairi KalmannDisainerTel: 667 0044
Piret Pihlak
Piret PihlakKeeletoimetajaTel: 667 0044
Robin Tiits
Robin TiitsReklaamimüükTel: 528 3657