Värsked uurimused näitavad, millest koosneb sarimõrvari retsept

IMELINE TEADUS

07. veebruar 2019, 14:47

Nemad tapavad naudingu saamiseks ja seetõttu, et neid juhib sisemine sundus. Üha uuesti ja uuesti. Sarimõrvarid erinevad teistest mõrvaritest märkimisväärselt. Nüüd on teadlased leidnud sarimõrtsuka erilise tapjageeni ning keerukate algoritmide abil pööravad uurijad kuriteo kordamise vajaduse tema enda vastu.

1980ndail ja 1990ndail veenis Austria Must Lesk Elfriede Blauensteiner mitut vanemat meest, et nood talle midagi oma testamendis pärandaksid. Kui pärandus kinnitatud, mürgitas Blauensteiner vanamehed ära.

Sajandivahetuse paiku oli hiinlasel Yang Xinhail jube tava tungida kodudesse ja tappa kõik elanikud kas kirve, haamri või labidaga. Aastail 2010–2018 aga vägistas ja tappis Kanada maastikuarhitekt Bruce McArthur mitu meest, kellega ta kohtus kohtingurakenduste kaudu, ning peitis laipade jäänused aedadesse, kus ta töötas.

Neid erineva taustaga inimesi ühendab, et nad kõik on sarimõrvad. Nende motiivid ja halastamatud viisid, kuidas nad ohvrid tapsid, küll erinevad, kuid nende tegutsemisel on ka ühisjooni. Kõik nad tapsid vähemalt kolm inimest ning kuritegudel oli rituaalne iseloom, teatud elemendid kordusid mõrvast mõrva.

USA föderaalse juurdlusbüroo FBI hinnan­gu järgi panevad sarimõrvarid toime kuni 10 protsenti kõigist mõrvadest ning enamik neist ei lõpeta tapatöid enne, kuni nad lõpuks tabatakse. Tänu mitme valdkonna teadlastele hakkab aga ring sari­tapjate ümber tasapisi koomale tõmbuma. Aju-uurijad on nüüd leidnud sarimõrvarite „koostisosad“ ning IT-spetsialistid on välja töötanud programmid, mis pööravad mõrtsukate sunduse oma tegusid korrata nende endi vastu. On isegi võimalik ennustada, millal nad jälle ründavad.

Sarimõrvarid varjavad hälbivat iseloomu sageli süütu fassaadi taga. Kui üldiselt hinna­takse, et psühhopaatide hulk rahvastikust on kusagil ühe protsendi ringis, siis sarimõrvarite seas on psühhopaate üle poole. Nad ei tunne oma ohvrite suhtes mingit kaastunnet ega ka süüd. Sageli oskavad nad endast hea mulje jätta ja tänu sellele on neil ohvreid lihtne kaasa meelitada. Üks tuntumaid USA sarimõrvareid, Ted Bundy, oli sarmikas ja kena noormees, kes pälvis noorte naiste tähelepanu, kui teeskles, et on viga saanud ning vajab abi.

Ainult ligi kümnel protsendil sarimõrvaritest on ajukahjustus, ent sellegi­poolest töötab nende aju tihti teisiti kui teistel inimestel, kaasa arvatud teistel mõrvaritel. Kui „tavalised“ mõrvarid tegutsevad enamasti impulsiivse viha ajel või taotlevad sihi­kindlalt teatud inimese kiiret ja tõhusat kõrvalda­mist, siis sarimõrvarid on enamikul juhtudel, vastupidi, külmaverelised ning venitavad tapmisprotsessi võimalikult pikaks, kuna nad naudivad ohvri piinamist.

Lõuna-California ülikooli tunnustatud neuropsühholoog Adrian Raine on mitme ajuskannimisega dokumenteerinud, et sarimõrvarite jahe ja kaalutletud tegutsemine tuleneb tõenäoliselt sellest, et mõtlemise ja impulsside kontrollimisega tegelevate oimusagarate aktiivsus on suurenenud.

Loe lähemalt veebruari Imelisest Teadusest!

Vaata kõiki uudiseid

Toetajad:

Telli ajakiri

Telli National Geographic
Imeline Teadus on Skandinaavia suurim populaarteaduslik ajakiri.
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.
Hind: e-arve püsimaksega 6,95 €, 1 aastaks 79 €
Telli Ajakiri