Neandertallased võisid kasutada süütepulbrit
Neandertallaste laagriplatsidelt on leitud looduslikku ainet mangaandioksiidi, mis alandab puidu süttimistemperatuuri. Neandertallased võisid seda kasutada süütepulbrina.
Küsimus, kas neandertallased oskasid ise tuld süüdata või hankisid nad tuld metsatulekahjudest ja hoidsid seejärel lihtsalt leeki elus, on siiani lahtine. Nüüd on aga arheoloogid leidnud uut tuge hüpoteesile, et nad mõistsid tõesti ka tuld läita. Enamgi veel: neandertallased võisid tunda lausa omalaadset keemilist süütepulbrit.
Edela-Prantsusmaal asuvast arheoloogilisest leiukohast Pech-de-l’Azé I, kus paikneb neandertallaste 50 000 aasta vanune laagriplats, on leitud mangaandioksiidi tükke. Seda musta või pruunikat ainet leidub ümberkaudses pinnases üsna rohkesti, ent miks neandertallased seda laagrisse tassisid? Siiani arvasid arheoloogid, et nad kasutasid ainet kehamaalingute tegemiseks, kuid lõkkeasemest pärineva tuha ja tahmaga oleks see ju palju hõlpsam olnud. Lisaks köitis arheoloogide tähelepanu asjaolu, et neandertallased on miskipärast korjanud just mangaandioksiidi, mitte mangaani teisi oksiide, mida looduses samuti esineb.
Seetõttu on arheoloogid tulnud mõttele, et neandertallased võisid mangaandioksiidi kasutada omalaadse keemilise süütepulbrina, kirjutab ajakiri Scientific Reports. Puidu pinnale puistatuna alandab see puidu süttimistemperatuuri 250 kraadini Celsisuse järgi. Keemiliselt töötlemata puit vajab süttimiseks vähemalt 350-kraadist temperatuuri. Arheoloogide poolt läbi viidud katses oligi mangaandioksiidi tükkidega segatud puidulaaste märksa lihtsam süüdata kui paljast puitu.
