Demokraatia sündis Lüükias

Demokraatia hälliks peetakse Kreekat, kuid umbkaudu kahe aastatuhande eest oli tänapäeva Türgi aladel asunud Lüükias veelgi edumeelsem rahvavõim. 2000 aastat hiljem võtsid sellest eeskuju Ameerika Ühendriikide põhiseaduse loojad. Mis puutub poliitikasse, siis tahtsid lüükialased, maksku, mis maksab, ise otsustada. Tihti pidid nad selle eest ka kõrget hinda maksma.

Barack Obama on teinud ettepaneku tähistada Ameerika põhiseaduse 225. aastapäeva Pataras, mis oli vanaaja riigi Lüükia pealinn. Ja see on ehk suurim kompliment ühiskonnale, kus arendati välja demokraatlik süsteem, mis on andnud aluse teiste seas ka tänapäeva USA demokraatiale.

Ameerika põhiseaduse isad said inspiratsiooni Prantsuse filosoofist Montesquieu’st, kes pooldas võimu jagamist kolmeks - seadusandlikuks, täidesaatvaks ja kohtuvõimuks. Montesquieu omakorda oli võtnud paljud ideed Lüükiast, mida ta nimetas näitlikuks föderaalseks demokraatiaks. Seepärast võeti Lüükia ideed põhiseaduses omaks ja Lüükiat mainivad nii James Madison kui ka Alexander Hamilton.

Kui Ameerika põhiseadus 1787. aastal koostati, lebasid Patara varemed Tauruse mäe jalamil miljonite tonnide mulla ja liiva all. Sama kehtis ka enamike teiste linnriikide kohta. Selle aja teadmised Lüükiast pärinesid pea eranditult antiikkirjanikelt, eelkõige kreeka ajaloolaselt Herodotoselt, kuid ka Plutarchoselt ja Strabolt.

Kuid viimastel aastatel on paljude riikide arheoloogid tegelenud selle vanaaja riigi maapealsete jäänuste väljakaevamisega. Ja üsna aeglaselt tulevad esile tõendid ühest antiikaja tähelepanuväärseimast tsivilisatsioonist: amfiteatrid, rahvakoosoleku pidamise paigad ja mis peamine, arvukad matmispaigad ja mausoleumid.

Imeline Teadus
Imeline Teadus on Skandinaavia suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

Üht töörühma juhib Prantsuse arheoloog Jacques des Courtils, kes töötab ühe projektiga Xanthoses, mis oli samuti Lüükia tähtis linn. Siit on Courtils ja tema meeskond leidnud muu hulgas rohkelt skelette, mis pärinevad kristliku Bütsantsi ajast. Samuti on nad välja kaevanud Rooma-aegseid varemeid ning peale selle terve rea hauamonumente ja reljeefe, mis pärinevad veelgi kaugemast ajast.

Demokraatia püsis üle 300 aasta

Tänu väljakaevamistele on teadlased edumeelsest rahvast saanud veelgi selgema pildi, mida nad võrdlevad klassikaliste, tihti üsna värvikate kirjeldustega ajaloolistes ürikutes. Näiteks oli Herodotose sõnul omaette vaatepilt üks lüükia mereväelane oma ülakehal asuva relvastuse, säärekaitsete, kontpuust vibu, sulgedeta noole ja viskeodaga. Üle õla oli tal kitsenahk ning peas sulgedega peakate. Peale selle kandis ta vööl nuga ja kõverat konksu. Samuti on lüükialasi kirjeldatud pikajuukselistena, mida võib näha ka neid kujutavatel piltidel sarkofaagide reljeefidel ja müntidel.

Kuid Lüükia on ennekõike teinud kuulsaks demokraatia traditsioon. Demokraatia leiutajatena on saanud kuulsaks küll lüükialaste vastas üle mere asuv rahvas, kreeklased, kuigi loomulikult on vaieldav, kui reaalne tollane demokraatia oli, kui hääleõigus oli vaid vabadel, etnilistel Kreeka meestel.

Sellegipoolest tõstsid USA põhiseaduse loojad esile hoopis Lüükiat. Selle põhjuseks on liit 23 linnriigist, mis ühinesid umbes aastal 205 eKr ning mille keskuseks sai sadama- ja kaubalinn Patara. Hiljem sai sellest liidust formaalne föderatsioon ehk liiga. Erimeelsustest hoolimata õnnestus kõik liikmed koos hoida ja sisse viia süsteem, mille kohaselt sai iga linnriik hääleõiguse oma suuruse järgi. Tänapäevases mõistes oli tegu esindusliku föderaalse demokraatiaga.

Parlament koosnes ülemkojast, kuhu kuulus igast linnriigist sama arv senaatoreid, samas kui alamkoja esindajate arv oli valitud iga linnriigi rahvaarvu järgi. Võim ei olnud päritav. Igal aastal valiti president – lükiarh – ja võib-olla isegi naisregent – lükiarhissa. Viimase kohta leidub märke, kuid need pole ühesed. Parlament kohtus vähemalt korra aastas amfiteatrit meenutavas niinimetatud buleuteerionis. Seal arutati läbi asjad, mille vastu linnadel oli ühine huvi, samuti pandi seal paika välispoliitika. Lüükialastel õnnestus sellist süsteemi töös hoida üle 300 aasta.

Linnriik võitles viimase meheni

Suhteliselt väikese rahva suutlikkust säilitada nii pikka aega oma enesemääratlus ja identiteet põhjendatakse ebahariliku vabaduse ja iseseisvuse vajadusega. Samuti ehk väikese koguse pragmatismiga. Sest sel ajal oli vältimatu, et piirkonda mõjutasid erinevad suurvõimud. Kuid tänu sõjalise vastupanu ja diplomaatiliste oskuste kombinatsioonile õnnestus neil säilitada pea katkematu õigus otsustada vähemalt riigisiseseid asju.

Lüükia ürgvaenlane oli Kreeka. Kuid samal ajal, kui kreeklased koloniseerisid Väike-Aasia põhjaosa ja rajasid sellised linnad nagu Trooja, Efesos ja Pergamon, ei tahtnud lüükialased Kreeka võimu alla jääda. Neil polnud midagi selle vastu, et nendega oma jumalaid jagada ja nad palkasid ka Kreeka kunstnikke, näiteks skulptoreid oma arvukaid kunstipäraseid hauapaiku kaunistama. Kuid valitseda tahtsid nad ise.

Vastumeelsus kellegi teise domineerimise vastu väljendus eriti dramaatiliselt siis, kui piirkonda üritasid kuningas Kyrose juhtimise all vallutada pärslased. Herodotose sõnul panid Xanthose mehed oma naised ja lapsed linnamüüride taha kinni, panid kogu kremplile tule otsa ja võitlesid ise kuni viimase meheni Pärsia sõdurite vastu. Selle kohta, et see sündmus tõesti aset leidis, andis tunnistust Xanthose varemete peal olnud paks tuhakiht, mille arheoloogid 20. sajandil linna väljakaevamiste käigus avastasid.

Hiljem leppisid lüükialased pärslastega siiski ära ja aktsepteerisid Pärsia mõningaste mõjudega. See oli võimalik, kuna pärslased ei sekkunud eriti lüükialaste siseasjadesse, vaid nõudsid iga-aastast maksu. Selle maksmine ei tekitanud mingeid probleeme, kuna Lüükia oli rikas piirkond. Lüükialasi tunti eelkõige oma seedripuude ja oliivide poolest, millest suur osa eksporditi. Samuti villa poolest, mida saadi lambakarjadelt, mille sarnaseid võib piirkonnas tänapäevalgi näha.

Jumalad ületasid riigipiirid

Lisaks ekspordile tunti lüükialasi juba vanaajal nende fantastiliste haudade poolest. Ja ka tänapäeval muudavad peamiselt just hauad selle piirkonna eriliseks nii arheoloogide kui ka turistide jaoks.

Mitmes kohas on kaljuseina raiutud terved haualinnakud. Hauad on konstrueeritud nende puumajade põhjal, milles lüükialased elasid, kuid mis nüüdseks hävinud on. Tegelikult meenutavad matmispaigad mahajäetud linnu, kuid seal on elanud vaid surnud. Lisaks kaljuhaudadele on seal ka massiliselt monumentaalseid kivikirste. Kuningate ja suurmeeste hauad on asetatud sammastele ning tihti on need kaunistatud Kreeka stiilis reljeefidega.

Hauad muutsid aastasadade jooksul oma tüüpi. Elamutesarnased kaljuhauad on kõige varasemad, samas kui Kreeka ja Rooma mõjutused tulid esile paljudes eraldiseisvates sarkofaagides.

Kreeka mõjutusi pole näha ainult surnuaedades. Patara suure buleuteerioni sissekäigukivile on raiutud kilpkonn, sisalik ja rohutirts – jumal Apolloni sümbolid. Apollonit peetakse enamasti Kreeka jumalaks, kes olevat sündinud Delose saarel Zeusi ja Leto pojana. Kuid on ka neid, kes arvavad, et tegelikkuses oli ta Lüükia jumal.

Ühistest jumalatest hoolimata jätkus Kreeka ja Lüükia vaheline vaen mitusada aastat. Kuid enne Aleksander Suure esiletõusmist 4. sajandil eKr õnnestus lüükialastel vallutushimulised kreeklased enamasti eemal hoida. Makedoonlane Aleksander Suur aga ühendas suure osa tollal tuntud maailmast, sealhulgas Lüükia, üheks hellenistlikuks riigiks. Riik jagunes pärast tema surma kiiresti eri osadeks ning Lüükia jäi kõigepealt Egiptuse, seejärel Süüria valitsuse alla.

Umbes aastal 170 eKr pühkisid roomlased teised suurvõimud oma teelt ning liitsid kõik arvukad provintsid Rooma riigiga. Lüükia jäi lõpuks roomlastele lojaalseks pärast seda, kui aastakümneid kestnud võitluse järel päästis suurvõim lüükialased vihatud Rhodose võimu alla jäämisest. Samal ajal said nad loa säilitada oma föderaalne autonoomsus. 

Jõuluvana on pärit Lüükiast

Meie ajaarvamise alguses puhkes Roomas kodusõda. Kuid hoolimata suurtest muutustest, mida võis märgata ka Väike-Aasias, suutsid lüükialased taaskord säilitada oma versiooni demokraatiast. Rooma ajaloolase Strabo sõnul tegid kodurindel otsuseid lüükialased ise, samas kui sõdade algatamise, rahu ja liitude sõlmimise otsustas Rooma.

Heade suhete tulemusena Roomaga külastasid Lüükiat mitmed Rooma keisrid, nende hulgas Hadrianus. Hadrianus ja tema naine võeti vastu erilise vaimustusega ning nende auks püstitati mitmeid ausambaid ja ehitisi. Patara sadamasse lasi Hadrianus ehitada suured viljamagasinid, kus lüükialased said säilitada Rooma eksporditavat vilja.

Seda teatakse muu hulgas tänu hauakambrite seintelt leitud ladinakeelsetele raidkirjadele. Nendes kõneldakse keisrist ka kui Zeusist ja tema naisest, Sabinast kui Herast – see oli suur austusavaldus. Teised keisrid, nende hulgas Vespasianus varustas Lüükia mitme avaliku rajatisega.

Üks teine kuulus Lüükia külaline oli apostel Paulus, kelle reisikiri Kreekast ja Väike-Aasiast moodustab olulise osa Uuest Testamendist.

Ajaloolased on kindlaks teinud, et Paulus randus teel Rooma Lüükia sadamalinnas Myras pärast seda, kui roomlased ta oma missionitegevuse eest arreteerisid. Üldse kiusati varaseid kristlasi taga ja ka lüükialased ei hoidnud ennast tagasi. Nii tuleb Lüükia linnast Arykandast leitud raidkirjadest välja, et Lüükia on Roomale saatnud palve, et neile antaks luba kristlased riigist välja saata. Kuigi ametlik luba oli vajalik, siis pealtnäha see lüükialastele sobis. See oli taas üks viis, kuidas võõrastest mõjutustest vabaks saada.

Sellegipoolest sai ka Lüükiast lõpuks kristlik riik. Piirkonnast sai isegi mitmete peapiiskoppide, nende hulgas Myrast pärit Püha Nikolause asukoht. Räägiti, et Nikolaus tegi salajasi kingitusi, näiteks pani münte kingadesse, mille vaesed inimesed olid välja pannud. Samuti toimus kuulu järgi tema palvete tulemusena terve rida imelisi paranemisi. Nikolause abivalmidus on teinud temast tänapäevase jõuluvana eeskuju. Tema nimest pärineb ka Ameerika versiooni, Santa Clausi nimi.

Piraadid ja katk viisik hukule

Nikolaus suri aastal 343 pKr. Sel ajal oli Lüükia veel olemas ja Prantsuse arheoloogid on muu hulgas leidnud paljusid sellest perioodist pärit skelette. Samuti on nad avastanud raidkirjad, mis annavad tunnistust iseseisvast regioonist.

Lüükia elas üle ka Rooma riigi keskuse, Rooma linna vallutamise ja riigi lagunemise. Ida-Rooma riik pealinnaga Bütsantsis siiski jätkas ja kandis kristlikku traditsiooni edasi.

6. sajandi jooksul hakkasid Lüükiat tabama tagasilangused. Eelnevatel sajanditel olid piirkonda raputanud võimsad maavärinad ja nüüd hävitas katkuepideemia suure osa idapoolsest maailmast. Katk möllas umbes 200 aasta jooksul ja jättis paljud linnad pea inimtühjaks.

Kuna piirkonda ründasid korduvalt ka Araabia mereröövlid, jäid Patarast ja teistest suurtest Lüükia linnadest alles vaid väikesed külad. Patara kunagine suur ja vilgas sadam kadus liiva ning mutta.

Viimane surmaotsus tuli ühes järjekordse usundi, islami esile kerkimisega. See uus usund tekkis 7. sajandi keskel ja jõudis üsna varakult Väike-Aasiasse. Seal sai see suurt kandepinda, kuid ootuspäraselt ei tahtnud lüükialased, et neile surutaks peale väljastpoolt tulevat usku. Seekord oli surve aga liiga suur. Katku, piraatluse ja populaarse usu kombinatsioon oli rohkem kui ühiskond suutis taluda. Järgnevate aastasadade jooksul Lüükia kultuur kadus ning piirkond jäi tühjaks. Kui Kesk-Aasia steppidest pärit Türgi hõimud 13. sajandil sellele alale elama asusid, olid varasematest asukatest alles vaid mõningad jäljed.

Kuid tänu Herodotosele ja teistele klassikalistele kirjanikele ei vajunud lüükialaste väljapaistev ühiskonnakorraldus unustuste hõlma. Vastupidi – sellest sai tänapäevase maailma alus.

Artikkel Lüükia demokraatlikust riigikorrast ilmus ajakirja Imeline Teadus/Tarkade Klubi 2011. aasta detsembri numbris.

Autor: Imeline Teadus / Tarkade Klubi

Jaga lugu:
Seotud lood
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Madis Aesma
Madis AesmaToimetajaTel:
Kairi Kalmann
Kairi KalmannDisainerTel:
Piret Pihlak
Piret PihlakKeeletoimetajaTel:
Sirle Kübar
Sirle KübarReklaamimüügi projektijuhtTel: 56845555