Kui Galileo Galilei 1610. aasta 7. jaanuaril uue teleskoobi Jupiteri poole pööras, nägi ta esimese inimesena maailmas gaasihiiu kolme suurimat kuud ning tema avastus (nädalapäevad hiljem märkas ta ka neljandat) põhjustas revoluts­iooni astronoomias. Ehkki Galileo oli kõigi aegade esimene tähetark, kes pikksilma taevasse suunas, oli tema tööriist võrrel­des praeguste teleskoopidega pigem lihtne mängukann.

Praegu seisavad astronoomid taas uue ajastu lävel, sest tänu uuele tehnoloogiale saame varsti esimest korda heita pilgu universumi ülikaugesse, pilkaselt pimedasse minevikku, kuhu ükski tavaline, optiline teleskoop ei näe. Sõnumitoojad minevikust on gravitatsioonilained. See on nähtus, mis tekib siis, kui väga suure massiga objektid, näiteks neutrontähed või mustad augud, universumis kokku põrkavad. Siis tekivad suure amplituudiga gravitatsiooni- ehk lühemalt gravilained, mis liiguvad läbi universumi valguse kiirusel, moonutades ilmaruumi unikaalsel moel, surudes mateeriat ühes suunas kokku ja venitades seda ristisuunas välja.