Kui näiteks tulnukad kosmosest või meie enda väga kauged järglased kunagi tulevikus labidad maasse löövad, et meie elu ja aja kohta rohkem teada saada, leiavad nad midagi niisugust, millele me praegu ilmselt mõeldagi ei oska.

Geoloogid ütlevad, et meie aega jääb tuleviku arheoloogidele ilmestama pööraselt suur kogus kanakonte. Tõsi, poole miljoni aasta pärast leitakse need maapõuest mitte tavapärasel kujul, vaid kivististena. Kuid kanakondid ja kanade rohkus on märk Antropotseenist.

Niisugust nime kannab ajastik, mille puhul kogu Maa biosfääri kõige mõjukam tegur on inimene. See tähendab, et meie oma elutegevusega muudame planeedil toimuvat tahtlikult või tahtmatult rohkem, kui ükskõik milline teine faktor.

Antropotseeni pole veel küll päris ametlikult ajastikuna kasutusele võetud (nagu näiteks on paigas Juura, Kriit, Devon ja igasugused ammused ajastikud), kuid vastavaid ettepanekuid on tehtud korduvalt. Ka ses osas, millist hetke tuleks täpselt Antropotseeni stardipauguks lugeda, lähevad arvamused lahku. Mõnede sõnul algas see 18. sajandi lõpul, kui Suurbritannias läks lahti industrialiseerimine. Teiste meelest algas Antropotseen põllumajanduse laialdase levikuga 12 000 aastat tagasi, kolmandate meelest peaks selle alguse paigutama hoopis 1950. aastatesse.

Kuid olgu algus kus tahes – geoloog Carys Bennett, kes on 2017. aastal valminud Antropotseeni teemalise teadustöö autor, ütleb, et meeletu hulk kanakonte on see, mis meid ja seda ajastikku meenutama jääb. Kana, ja justnimelt tänapäevane kodukana on Antropotseeni nn markerliik. „Tänapäevane kodukana on oma eelkäijatest või metsikult elavatest sugulastest tundmatuseni erinev,“ vahendab ScienceAlert Bennettit. „Erinev on nii kehakuju, skelett, luude keemiline koostis ja ka geenid.“

Kodukana on seega näide sellest, kuidas inimene on end looduse naturaalsesse evolutsiooni „sisse häkkinud“ ja tõuaretusega tegeledes loomulike protsesse muutnud. Kana kodustati küll juba umbes 8000 aastat tagasi, kuid tänapäevaseks, trullakaks ja ülilühikese elukäiguga linnuks muutus ta alles pärast Teist ilmasõda. Tavaliselt võtab evolutsioon miljoneid aastaid aega, kuid sellise täiesti uutmoodi linnu teke läbi aretuse on olnud vaid aastakümnete küsimus, ütleb Leicesteri ülikooli paleobioloogia professor Jan Zalasiewicz uudisteagentuurile AFP.

Zalasiewiczi juhitud Antropotseeni alane töögrupp leidis mullu, et 11 700 aastat tagasi alanud Holotseeni (see algas pärast viimase jääaja lõppu) võib lõppenuks lugeda, ja selle asemel oleme 20. sajandi keskpaigast elanud Antropotseenis.

Töögrupp valis välja ka paiga, kus muudatused kõige paremini märgatavad on – see on Crawfordi järv Kanadas Toronto lähedal. Ühtlasi ütlesid nad, et Antropotseeni oluline märk on see, et broilerid on kõikjal. Praktiliselt igal pool maailmas, kus on olemas inimesed, on olemas ka kanad. Ükskõik millisel ajahetkel on meie planeedil 33 miljardit kana, kellest iga päev tapetakse 25 miljonit – olgu siis tikka jaoks Indias, yakitori tarbeks Jaapanis või nagitsate jaoks, mida müüakse mõnes burgeriketis. Lisaks ei ole kanad kusagil maailmas tabutoiduks, nagu on näiteks veised Indias või sead juutidel ja moslemitel.

„Kanad on märk sellest, kuidas meie planeedi biosfäär on muutunud ja kuidas selles domineerivad inimeste tarbimine ja ressursside kasutus,“ ütles Bennett. „Tohutu suur hulk kanakonte, mis on üle maailma minema visatud, jätab selge signaali tuleviku geoloogilisse ja arheloogilisse leiumaterjali.“