Kui Charles Darwin oma kuulsa evolutsiooniteooria valmis sai, pidi ta tõdema, et sellel on suur puudus. Ta ei osanud vastata küsimusele, kuidas kõige varasemad loomad said tekkida pealtnäha täiesti tühjast kohast, ilma et oleks olnud pisimatki märki neile eelnenud liikide kohta. Need saladused on lahendatud alles viimaseil aastail ja aastakümneil.
© Claus Lunau
JONAS GROSEN MELDAL
1. DETSEMBER 2022
Charles Darwinil polnud enam valikut. Ta pidi sõnastama ja kirja panema suurima ohu omaenda loodud evolutsiooniteooriale – suurele tööle, mis talle nii südamelähedane oli. Teadlane kastis sule tindipotti, ohkas ja kirjutas paberile raske südamega järgmised read: „Küsimusele, miks me varasemast ajast kivistisi ei leia, ei oska ma rahuldavat vastust anda.“
Selle lause leiab Darwini ühest kahtluseta kõige olulisemast teosest, 1859. aastal ilmunud raamatust „Liikide tekkimine“. Ta oli ausa teadlasena kirja pannud tõsiasja, mis oli tema enda evolutsiooniteooria nõrk koht, ning andis kriitikutele justkui kandikul ette hea võimaluse end pihuks ja põrmuks teha. Välja jätta seda lauset oma raamatust ta ei saanud.
Imeline Teadus on Skandinaavia suurim populaarteaduslik ajakiri. Ilmume lisaks Eestile ka Rootsis, Taanis, Norras, Soomes, Islandil, Lätis, Leedus ja Hollandis.
© 2022 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud