Geoloogid leidsid arvuti­simulatsioonide abil võimaliku seletuse teatud tüüpi maavärinatele, mis tekivad sellisel sügavusel, kus need ei tohiks üldse tekkida.

Tavaliselt toimuvad maavärinad ligikaudu 70 kilomeetri sügavusel. Tahketest kivimitest laamad hõõrduvad üksteise vastu ning tekivad pinged. Need vabanevad maavärinana, mis halvimal juhul võib põhjustada maapinnal maalihke ning seeläbi katastroofi. Sügavamal maapõues on kivimid ja muud ained kõrge temperatuuri tõttu pehmemas või sulanud olekus, nii et pinged ei saa seal tekkida samal viisil, ent sellegipoolest vallandub ka 300–700 kilomeetri sügavusel maavärinaid. Teadlastel on olnud kahtlusi, et neid põhjustab teine protsess – selline, mille puhul vabaneb äkki vesi, nõrgestades ümbritsevaid kivimeid, ning see põhjustabki maavärina. Selle teooria probleem on see, et geoloogidel ei ole olnud võimalik välja selgitada, kuidas vesi üldse nii sügavale peaks jõudma. Teemandid on nüüd juhtinud teadlased võimaliku seletuse jälile.

Teemant on süsiniku allotroopne vorm, mis moodustub kõrgel temperatuuril ja kõrge rõhu all mitmesaja kilomeetri sügavusel ning selle tekkeks on vaja vett. Teemantides leidub mikrolisandeid, mis on pärit neid ümbritsenud materjalidest, ning analüüsid on näidanud, et osa kuulub maapinnal leiduvate mineraalide hulka. Seetõttu simuleerisid geoloogid arvutiga suunaga alla toimuvaid geoloogilisi liikumisi ning järeldasid, et maapinnalt pärit vanad kivimid võivad vett siduda ja võtta selle endaga sügavustesse kaasa. Kui vesi vabaneb seal kuumuse tõttu kivimist, muutub olu­kord eba­stabiilseks ning maa hakkabki värisema.