Supernoovaplahvatus on üks võimsamaid, energiarikkamaid nähtusi, mis ilmaruumist teada. Nende tekke­põhjusi on kaks. Esimene on see, kus ülimassiivne, Päikese omast üle kaheksa korra suurema massiga täht on tuuma­sünteesiks ära kasutanud kõik kergemad elemendid, mis selle südames võivad raskemateks elementideks liituda. Tähe südames ei vabane siis enam energiat, mis võiks raskusjõule vastu töötada. Täht tõmbub imekiiresti kokku ja paisub taas. Selle kihtides levib lööklaine, mis paiskab väliskihid plahvatusena kosmosesse. Olenevalt sellest, kui suure massiga hiid­täht oli, jääb järele kas ülitihe neutrontäht või suurema massiga (20–25 Päikese massi) tähe puhul must auk.

Teisel puhul (tüübilt nimetatakse seda tegelikult I tüüpi supernoovaks) tõmbub kokku valge kääbus, mis on ise tegelikult suurema tähe jäänuk. Valge kääbus on enam-vähem Maa mõõtu täht, mis on ülitihe – selle mass on võrdne Päikese omaga. Valge kääbus tekib punasest hiiust, mis on paisumise järel oma välis­kihid minema heitnud. Tihe ja kuum tuum, mis järele jääb, ongi valge kääbus. See võib plahvatada supernoovana siis, kui see on osa kaksiktähesüsteemist ja kääbus asub oma hiiuks paisuvale kaaslasele kaksik­süsteemis piisavalt lähedal. Valge kääbus hakkab ajapikku kaaslaselt „varastama“ ainet, mis surutakse kääbuse pinna lähedal kokku. Kui kääbuse mass on üle 1,4 Päikese massi, algab ülikiire termotuumareaktsioon ja toimub taas supernoova­plahvatus, milles valge kääbus hävib. Seda nimetatakse vahel ka termotuumasuper­noovaks.