Novembritaevas kisub endale pilvetekki peale

Novembri ehk hingedekuuga saabub meie laiuskraadidele hilissügis ja klimaatiline eeltalv. Paljudel aastatel on november detsembri järel kõige pilvisem kuu, mil Päike paistab keskmiselt ainult 31 tunnil. Teisel pool pilvi särab aga ikka külluslik tähistaevas, mida mõnel pimedal õhtul õnnestub loodetavasti ka piiluda.

© Shutterstock

TAAVI NIITTEE, TÕRVA ASTRONOOMIAKLUBI

1. NOVEMBER 2023

 

Mida lähemale tõelisele talvele me jõuame, seda madalamale lääne­taevasse vajub heledast Vegast, Altairist ja Deenebist taevasse joonistunud nn Suvekolmnurk. Koos nende kodutähtkujude Lüüra, Kotka ja Luigega embavad nüüd öö jooksul horisonti ka Karjase, Jahipenide ja Herkulese tähtkuju. Veevalaja, Maokandja ja Kaljukits kaovad sootuks silmapiiri taha.

Samal ajal tõuseb idast Talvekuusnurk ja selle „allosas“ asuv Talvekolmnurk. Neid asterismideks nimetatud mitteametlikke tähtkujusid moodustavad heledad tähed Kapella, Aldebaraan, Polluks, Prooküon, Riigel, punakas Betelgeuse ja terve taeva heledaim täht Siirius ehk Orjatäht. Kui loendada samas järjekorras tähtkujusid, millesse need kuuluvad, võime sealt leida Veomehe, Sõnni, Orioni, Suure Peni, Väikese Peni ja Kaksikud.

Otse lõunas paistavad suhteliselt tagasihoidlikud Andromeeda, Kolmnurga, Jäära, Kalade ja Vaala tähtkuju. Põhjasuunas teevad ümber Väikese Vankri tiputäheks oleva Põhjanaela näilisi tiire Kassiopeia, Perseuse, Kael­kirjaku, Ilvese, Suure Vankri ehk Ursa Majori, Lohe ja Kefeuse tähtkuju. Neist viis esimest jõuavad öö jooksul läbi liikuda ka otse pea kohalt. 

Saaruniversumid ja tolmus kihutav Subaru

Hobiteleskoobid ja kaamerad tasub pimedatel õhtutel kindlasti taevasse sihtida, kuna niinimetatud süvataeva objektide valik on suhteliselt lai. Näiteks kuulsad Andromeeda (M31*) ja Kolmnurga (M33) galaktika leiab novembri hilisõhtutel peaaegu seniidis paistvast W-kujulisest Kassiopeiast paarkümmend kraadi lõuna poolt. Need hiiglaslikud tähesüsteemid ei pruugi küll teleskoobis vaadates tunduda erilisena, kuid samamoodi nagu meie Linnutee sisaldavad need sadu miljardeid tähti, olles sisuliselt pisikesed universumid universumis.

Kuuvalguseta öödel silmaga eristavatest täheparvedest väärivad mainimist Perseuse kaksikparv (NGC 869, NGC 884) sama­nimelises tähtkujus, M35 hajusparv Kaksikutes ja Hüaadid Sõnnis. Need viimased moodustavad heleda ja punaka Aldebaraaniga (pole parvega seotud) V-kujulise asterismi. Ühekokku sisaldab see meist kõigest 150 valgusaasta kaugusel asuv parv sadu tähti.

Hüaadidest paarkümmend kraadi läänes, peaaegu Sõnni tähtkuju südames, paistab tõenäoliselt tuntuim ja kauneim täheparv, mida tihti peetakse Väikeseks Vankriks. Tegelikult kannab see meist „ainult“ 410 valgusaasta kaugusel asuv parv Sõela, Plejaadide, Seitsme õe või Subaru (M45) nime. Tuntud Jaapani automark võttiski just selle auks endale nime ja logo.

Kui palja silmaga suudab inimene Sõelas eristada kuut kuni kaheksat heledamat tähte, leidub neid seal tegelikult üle tuhande. Tekkinud on need umbes 75–150 miljonit aastat tagasi ühtsest gaasi- ja tolmupilvest, mis tähendab, et see parv on üks nooremaid meie kosmilises lähiümbruses. Plejaade pikema säriajaga pildistades või kogukama optikaga vaadel­des tuleb sealsete sinakate ja seega eriti kõrge temperatuuriga tähtede ümbruses nähtavale helenduv tolm.

Uute tähtede ja nende parvede hälliks olevatest emissiooni­ududest on novembriöödel kaugelt kõige uhkemaks Orioni suur udukogu (M42) samanimelises tähtkujus. Leiab selle Orioni „vöölt“ rippuva „mõõga“ keskelt ning vaadelda saab seda isegi tagasihoidliku optika abil.

Teistest ududest, millest enamiku nautimiseks tuleks peale teleskoobi appi võtta kaamera, võib nimetada Leegitseva Tähe udu (IC 405) Veomehes, Kalifornia udukogu (NGC 1499) Perseuses, Hinge ja Südame udukogu (IC 1805) Kassiopeias ning Mulli (NGC 7635), Võluri (NGC 7380) ja Elevandilondi udukogu (IC 1396) Kefeuses.

Leiab need kõik eest Linnutee tihedast tasandist, mis sügisöödel ulatub ida-lääne suunas meie peade kohalt üle.

Maale lähim hiidgalaktika

Meile lähim hiidgalaktika Andromeeda (M31) sisaldab mõne hinnangu kohaselt triljon tähte ning asub meist 2,5 miljoni valgusaasta kaugusel. Hoolimata sellest on seda pimedatel öödel uduse laiguna isegi palja silmaga näha.

Andromeeda 

© Foto: Taavi Niittee / Tõrva Astronoomiaklubi
Tehnika: Sharpstar 61EDPH III, ZWO ASI071MC-Pro

Heledaimad öötaeva planeedid

Päikesesüsteemi planeetidest pakuvad novembris uhkeimat vaatepilti Veenus ja hiidplaneet Jupiter, millest esimest õnnestub näha vastu hommikut kagutaevas ja teist hilisõhtutel kõrgel lõunataevas. Mööda on neist raske vaadata, kuna tegemist on sellel ajal Kuu järel kõige heledamate öötaeva objektidega. Jupiterist tükk maad lääne pool ja madalamal paistab rõngastatud planeet Saturn, mille vaatlemisega võiks pärast pimeduse saabumist kiirustada. Ka võrdlemisi tagasihoidlik teleskoop näitab ära Saturni kuulsad rõngad, samuti Saturni suurima kuu Titani.

Kui Veenus paistab teleskoobis pisikese vasakult valgustatud kettakesena, siis Jupiteri puhul on võimalik näha ka selle tumedaid gaasivööte ning planeedi ümber tiirlevat nelja suuremat kuud. Kusjuures Jupiter jõuab Maaga vastasseisu ehk vaatlemiseks aasta kõige soodsamasse punkti novembri esimesel nädalal.

Sama teeb nädal hiljem planeet Uraan, mida paraku on silmaga raske leida ning mis isegi teleskoobis ei paisu pisikesest sinakas-rohelisest täpist suuremaks. Veel kehvem on lugu Päikesesüsteemi kaugeima planeedi Neptuuniga.

Pisikest Merkuuri ja punakat Marssi ei õnnestu novembris näha, kuna meie vaatepunktist asuvad need Päikesele lihtsalt liiga lähedal. 

Nähtav terve öö

Novembrikuu on parim aeg hiidplaneet Jupiteri vaatlemiseks, kuna see on suhteliselt kõrgel lõunataevas nähtaval peaaegu terve öö.

Jupiter

© Foto: Urmas Leming
Tehnika: Celestron Edge HD8/QHY 462C

Kosmoseterade külaskäik

Meteoorivooludest on novembrikuus rikkalikumad leoniidid, mille tipuaeg saabub 18. kuupäeval. Selle käigus peaks kõigi eelduste kohaselt toodetama ligikaudu viisteist „langevat tähte“ tunnis. Nagu nimest võib järeldada, on leoniidid nime saanud Lõvi (Leo) tähtkuju järgi, kus asub voolu radiant (paik, millest leoniidid näivad välja kiirguvat). Neid põhjustab Tempel–Tuttle’i komeet, mille maha jäetud rusupilvest Maa iga aasta läbi liigub.

Leoniidid kirjutasid ennast ajaloo­raamatutesse 1833. aasta novembris, kui tollase meteooritormi ajal olevat Põhja-Ameerika kohal tunnis nähtud sadu tuhandeid(!) meteoore. Hiljem leiti, et leoniidide meteoorivool tundub olevat eriti võimas umbes iga 33 aasta tagant. Viimane suurem leoniididesadu toimus 1999. aastal, kui loendati 3000 meteoori tunnis. Seega ei ennustata selleks aastaks justkui midagi enneolematut. Iial ei või siiski teada …

*Objektide järel on sulgudes täpsustatud nende kataloogitähised. Levinumad sellised on Messier, NGC ja IC.

Lõunataeva uhkus

Uhke rõngastesüsteemiga Saturn paistab ka novembrikuude vara­õhtutel lõunataevas võrdlemisi heledana.

Saturn

© Foto: Urmas Leming
Tehnika: Celestron Edge HD8/QHY 462C

Loe ka neid artikleid

Tere Tulemast tagasi!

Sisesta enda kasutajaandmed

Taasta enda parool

Palun sisesta parooli taastamiseks, enda kasutajanimi või emaili aadress