Neli miljardit aastat vana Grööni kivimi keemiline sõrmejälg aitab lahendada ühe suurema, elu tekkega seotud mõistatuse. Nüüd teame, kuidas süsinik ja vesi muutsid Maa elamiskõlblikuks. See avastus võib aidata meil jälile saada ka sellele, kuidas otsida elu mujalt universumist.
© SPL
NIELS HALFDAN HANSEN
1. JAANUAR 2021
Taevas noore Maa viljatu, tühja ja kõleda maastiku kohal lööb üha uuesti helendama. Hiiglaslikud kosmilised kivimürakad tungivad üksteise järel planeedi hõredasse atmosfääri ja süttivad. Loendamatu arv taevakive mütsatab maapinnale, nii et planeet vapub. Seda ei kuule ega näe siiski keegi.
Sellise pommitamisega oleks võimalik Maalt minema pühkida ilmselt igasugune elu, olgu siis algeline või arenenud, aga oleme ajas, mil mingit elu pole siin veel tekkinud, nii et taevakivid räsivad Maad üsna kahjutult. Tegelikult on olukord isegi vastupidine: neilsamadel meteoorkehadel on kaasas eluks vajalikke keemilisi ühendeid, mida noorel Maal endal ei leidu ja mis aitavad siinsel sinirohelisel elust pulbitseval paradiisil välja kujuneda.
Imeline Teadus on Skandinaavia suurim populaarteaduslik ajakiri. Ilmume lisaks Eestile ka Rootsis, Taanis, Norras, Soomes, Islandil, Lätis, Leedus ja Hollandis.
© 2022 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud