Taevas noore Maa viljatu, tühja ja kõleda maastiku kohal lööb üha uuesti helendama. Hiiglaslikud kosmilised kivi­mürakad tungivad üksteise järel planeedi hõredasse atmosfääri ja süttivad. Loendamatu arv taeva­kive mütsatab maapinnale, nii et planeet vapub. Seda ei kuule ega näe siiski keegi.

Sellise pommitamisega oleks võimalik Maalt minema pühkida ilmselt igasugune elu, olgu siis algeline või arenenud, aga oleme ajas, mil mingit elu pole siin veel tekkinud, nii et taevakivid räsivad Maad üsna kahjutult. Tegelikult on olukord isegi vastupidine: neilsamadel meteoorkehadel on kaasas eluks vajalikke keemilisi ühendeid, mida noorel Maal endal ei leidu ja mis aitavad siinsel sinirohelisel elust pulbitseval paradiisil välja kujuneda.