Haldo-Rait Harro, kes tegi TalTechis magistritöö elektroonilise sõja­pidamise olukorrateadlikkuse kuvamisest Eesti kaitseväes, sõnab ülikooli teadusuudises, et peale relvavõistluse lahingu­väljal käib osa sõjategevust silmale nähtamatult. Kui internetis toimuvatest küberrünnakutest on kuulnud peaaegu igaüks, siis vähem teatakse sellest, mis on elektrooniline sõja­pidamine.

„Elektrooniline sõjapidamine on definitsiooni järgi elektromagnetspektri kasutamine, mõjutamine või jälgimine sõjalise eelise saamiseks,“ ütleb Harro ja toob kõige lihtsama näitena raadiosaatjaga rääkimise – kui seda teha militaarses olukorras, on tegu elektroonilise sõjapidamisega. „Kuid elektromagnet­spektrit kasutavad näiteks ka öövaatlusseadmed ja termo­kaamerad, mis võimaldavad näha pimedas või eristada keskkonnas objekte nende temperatuuri ehk neist tuleneva soojuskiirguse põhjal. Sellised seadmed ei pruugi abiks olla üksnes sõjategevuses, vaid need aitavad ka päästetöödel, matkadel või jahil.“

Sõjategevuses otsitakse elektromagnet­spektrist abi vastase avastamiseks ja mõjutamiseks. „Näiteks on kuskil õhutõrjeradar, mis otsib lennukeid, et neid siis raketiga alla lasta. Elektroonilise sõjapidamise vahend suudab üles leida aga hoopis radari ja sihitada selle vastu sobiva relva,“ toob Harro välja ühe võimaluse. Väga levinud on ka jamming ehk „segamine“. „See tähendab, et vastase vastu­võtjasse saadetakse vale signaal, mis on õigest tugevam. Seda saab võrrelda olukorraga, kus klassiruumis läheb tund käest ära: õpetaja üritab informatsiooni edastada, aga õpilased räägivad temast üle,“ selgitab Harro, kelle sõnul käib samasse kategooriasse ka cheating ehk „petmine“. Sellisel juhul vastase signaali üksnes ei segata, vaid saadetakse valeinfot.