Nafta on aastakümneid andnud inimkonnale energiat tubade kütmiseks, võimaldanud meil autoga sõita ning mänginud olulist rolli keemia­tööstuses. Seda kleepuvat, musta ainet saadakse mitmel pool maailmas merepõhja alt. Meile küllap lähim paik, kus naftat on vetevallast ammutatud, on Põhjameri, kus puurplatvormid pumpasid naftat viimastel aastakümnetel välja miljo­nite kuupmeetrite kaupa. Nafta tootmine, tarnimine ja selle kütusena kasutamine tekitab tohutu suurel hulgal süsinikdioksiidi.

Põhjameri on töö lõpetanud minevikukangelasi – naftapuurplatvorme – täis. Nüüd peavad need rajatised oma CO2 võla tagasi maksma, aidates pumbata süsinik­dioksiidi merepõhja all olevatesse tühemikesse, kust kunagi nafta välja pumbatud sai. Varsti asuvad CO2ga lastitud laevad teele Nini puurimisalale, mis paikneb Põhjamere Taanile kuuluvas osas, et tõestada selle idee vettpidavust. Kui katset saadab edu, siis seisame võib-olla maailma ajaloo suurima CO2-heitmete ladustamisprojekti lävel.