Kirurgid üritavad küünlavalgel, kobamisi haigeid opereerida, ilma et neil oleks abiks kõrgtehnoloogilisi masinaid. Külm­kapid ütlevad üksteise järel üles ja põrandaile nende ette tekivad loigud, valgusfoorid lülituvad ristmikel välja ning tänavaile tekivad tohutu suured ummikud. Trammid-­trollid ja elektrirongid ei sõida enam. Linnade taristu on halvatud, elektrivõrk ei toimi. See modernse maailmalõpu stsenaarium ei ole tegelikkuseks saanud, ent niisugused võivad olla selle tagajärjed, kui Maa magnetväli ühtäkki välja lülitub.

Miks peaks see niiviisi käituma? Briti ja Taani teadlased on analüüsinud kolme aasta­kümne satelliidivaatlusi, et teha kindlaks, kas meie planeedi magnetilised poolused on oma asupaika muutmas. Leiti, et kui 1990. aastani oli magnetiliste pooluste asu­koha­vahetuse kiirus üsna mõõdukas, kuni 15 kilomeetrit aastas, siis ajavahemikul 1990–2005 on magnetpõhjapoolus tõtanud Siberi poole kiirusega 50–60 kilomeetrit aastas. See tendents jätkub ja protsess nõrgendab Maa magnetvälja. Euroopa kosmose­agentuuri (ESA) satelliidiandmete põhjal on viimase 200 aastaga selle tugevus kahanenud kümnendiku võrra. Kui selline muutus jätkub ja poolused peaksid tõesti ühel hetkel asukohad vahetama, siis nõrgeneb meie planeedi magnetväli niivõrd, et see lakkab toimimast. Selline olukord tähendab käpuli kukkumist kogu elektrivõrgustikule ning ka elektri­energiast sõltuvale nüüdisaegsele tehnoloogiale. Ka inimeste tervisele oleksid sel rängad mõjud: melanoomipatsientide arv suureneks takistamatult Maale jõudva UV-kiirguse tõttu tuhandete võrra.