Visalt püsib müüt, et seemne­rakud kihutavad munaraku poole kui peata kanad, kuni kiireim ja tugevaim end teistest ette rebib ja munaraku viljastab. USAs Cornelli ülikoolis tehtud uuring viitab, et seemne­rakkude käitumine muna­raku lähedal meenutab pigem paaritumis­tantsu kui võidukihutamist. Esialgu ujuvad miljonid seemnerakud tõepoolest otsejoones edasi, ent kaltsiumi­ühenditest rikas keskkond munajuhas vallandab nii kaugele jõudnud seemne­rakkudes omamoodi hüperaktiivsuse. See muudab seemne­­rakkude käitumist. Nad hakkavad sümmeetrilise liikumise asemel liikuma asümmeetriliselt ja ringjalt, mis optimeerib nende võimalusi muna­rakk üles leida ning see viljastada.

Katse tehti in vitro ehk kehaväliselt, mille puhul simuleeriti paljunemissüsteemivedelikuga täidetud mikrokanalite süsteemi abil. Protsessi jälgitakse mikroskoobi all üli­täpsete kaameratega.