21. juunist alates hakkasime jälle pimedamale ajale vastu minema. Pööripäeva tipphetk on päikeseseisak ehk solstiitsium, mis tähendab seda, et päike asub seniidis pöörijoone kohal; 2022. aastal oli selle täpne kellaaeg 12.14. Juba päev hiljem on meil pööripäevast vähem päikesevalgust, kuigi ainult mõne sekundi jagu. Seejärel hakkab pimedus tasapisi võimu võtma ja päev üha lüheneb.

Pööripäevad ja tegelikult ka aasta­ajad on meie planeedil olemas tänu sellele, et Maa kujuteldav pöörlemistelg on orbiidi tasandi normaali suhtes kaldu. Kalle on 23,4 kraadi. Teel ümber Päikese saavad Maa eri osad seetõttu erineval hulgal valgust. Kui Päikese poole on pikalt kaldu põhja­poolkera, on seal suvi ja lõunapoolkeral talv, ning vastupidi. Meie talvisel pööri­päeval pisut enne jõule, kui siin on aasta pimedaim aeg, on suvi lõunapoolkeral. See saab rohkem päikesevalgust ja soojust. Kui Maa pöörlemistelje kaldenurk oleks null, saaks kõik planeedi piirkonnad kogu aeg võrdselt Päikeselt soojust ja valgust ning aastaajad ei vahelduks.

Vahetult pärast suvist pööripäeva lüheneb päeva pikkus kõige aeglasemas tempos, aga septembris sügisese võrdpäevsuse paiku (ööpäev, mil kogu Maal on päev ja öö sama pikad, 12 tundi) hakkab päev viie minuti võrra lühenema.

Suvise pööripäeva tähistamine ulatub tuhandete aastate taha. Me teame seda näiteks kuni 5000 aasta vanuse Inglismaal asuva Stone­henge’i kivi­monumendi põhjal. Ringi­kujuline megaliitrajatis on püstitatud nii, et tõusva päikese kiired langeksid suvisel pööripäeval täpselt Stone­henge’i keskmesse. See annab tõenäoliselt tunnistust sellest, et sel sündmusel oli kiviajainimeste arvates rituaalne tähendus.