1950. aastaist peale on maailma mee­mesilaste populatsioon vähenenud, kuid eriti 1980. aastaist alates on surnud nõnda palju mesilasi, et teadlastel on tekkinud küsimus, kas meemesilane võib täielikult välja surra. Probleem muutub üha tõsisemaks, sest kogu maailmas tabab mesilastarusid üha suuremal määral mesilasperede kollaps (ingl colony collapse disorder), mille tagajärjel terved kolooniad lihtsalt kaovad.

Meemesilased ei tooda üksnes mett, vaid tolmeldavad ka suurt osa toidu­taimedest. Arvutuste põhjal tolmeldavad mee­mesilased seitsetkümmet neist ligikaudu sajast taimeliigist, mis toidavad umbes 90 protsenti maakera rahvastikust. Kui mesilased välja sureksid, oleks see mõõtmatult suur probleem, sest enamik marju, puu- ja köögivilju sureks lihtsalt lõplikult välja. Ka paljud metsikud lilled kaoksid, kuna meemesilased koguvad õietolmu ja nektarit sadadelt liikidelt. Teraviljade tolmeldamist mesilaste kadu ei mõjutaks, kuna need on tuultolmlejad.

Taimed ei suuda kiiresti tolmeldamis­tehnikat või -partnerit muuta, nõnda et pikemas perspektiivis jääks liike kõvasti vähemaks. Mingil hetkel tekiks uus tasakaal, sest teised putukad täidaksid meemesilaste niši. On mitu putukaliiki, kes võiksid näiteks viljapuude tolmelda­mise enda peale võtta, kuid need liigid pole praegu kuigi levinud. Viljapuid ja teisi kultuur­taimi saaksid viimases hädas tolmelda­da inimesed, aga see vähendaks kõvasti tootmismahte ning kergitaks saadus­te hinda.