Parvedes lendavad linnud ei laula, vaid häälitsevad. Lauldakse pigem pesitsusajal, kuid muul ajal „räägitakse“ omavahel erinevate häälitsustega.

Reisil olevatel inimestel on tavaks oma­vahel vestelda (kui tegu on võhi­võõrastega, kuid puudub teadmine, kuhu sõidetakse, siis küsitakse seda kaas­reisijatelt). Samalaadne teabevahetus käib ka linnuparvedes. Mida üksteisele teatatakse, ei oska täpselt öelda, kuid tegu võib olla noorte noomimisega, et nad üleliia ei sahmerdaks ja ühtset joont hoiaksid, või siis lihtsalt kontrollimisega, kas kõik on kohal ning mis seisus keegi on, kas on vaja tempot maha võtta (või lausa puhkepeatus teha). Ühesõnaga – kõik­suguse vokaalse suhtluse sisu on üldine teabevahetus.

Eri linnuliikidel on kasutusel erinevad häälitsused (igal liigil oma laul), kuid paljud häälitsused on universaalsed. Näiteks värvuliste segasalkades, kus võib koos olla viis-kuus liiki, on ärevus- ja hoiatushüüded mõistetavad kõigile. Vaevalt aga sookured tihaste paanikast aru saavad – seda pole ka vaja, sest oht, mis ähvardab tihast, paneb sookure vaevu kulmu kergitama.