Ligikaudu 5 protsenti inimesi kõnnib lapsena unes, kuid enamikul saavad öised seiklused läbi, kui nad täiskasvanuks saavad. Kuutõbised ärkavad üles keset sügavat unenägudeta und, ning kuigi nad veel magavad ega ole teadvusel, võivad nad mitu minutit ringi kõndida ja rääkida.

Kuutõbised võivad teha ka keerukaid toiminguid, näiteks liigu­tada mööblit, riietuda või isegi süüa teha. 2005. aastal ronis üks Briti tüdruk lausa kraana otsa. Tihti aga lõpeb öine rännak sellega, et inimene läheb ise voodisse tagasi ja magab edasi. Kui ta järgmisel hommikul ärkab, ei mäleta ta vahejuhtumist enamasti midagi.

Täiskasvanud kõnnivad unes ringi pigem siis, kui neil on mingil põhjusel vähese või kehva unega ajajärk. Üks paremaid viise unes kõndimise ennetamiseks on seetõttu hästi ja piisavalt magamine.

Lastel väljenduvat kuu­tõbisust on seostatud kesknärvisüsteemi arengu hilinemisega. Täiskasvanute puhul on oletatud eksisteerivat erinevaid psüühilisi häireid, näiteks skisofreeniat ja ärevust.

Osa uuringuid viitab ka sellele, et migreenipatsiendid kõnnivad unes rohkem kui teised. Kõigi nende põhjenduste ja leitud seoste puhul on tegemist siiski üksikute uuringutega, mis ei anna tervikpilti.