Enamik lapsi pelgab pimedust, aga see võib ärevust või ebakindlust tekitada ka täiskasvanutel. Kust pärineb pimedusehirm?
© Shutterstock
MORTEN KJERSIDE POULSEN JA JENS E. MATTHIESEN
1. VEEBRUAR 2023
21. sajandi kõrgtehnoloogilises maailmas võib pimedusekartus tunduda ebaratsionaalse ja põhjendamatuna. Skotofoobia ehk haigusliku pimedusepelguse juured on meie arenguloos. See hirm tagas meie liigi säilimise.
Asja täpsem põhjus seisneb selles, kuidas me meeli kasutame. Meie eellased on alati olnud päeval aktiivsed ja nii on meie nägemisvõime kujunenud kõige paremini toimima kuni 10 000-luksise valgustustiheduse juures. Pimeduse saabudes kohanevad silmad olukorraga ning muutuvad 300 korda valgustundlikumaks. Sellegipoolest on meie pimedas nägemine kehv. Tõsi, üheluksise valgustustiheduse puhul me veel aimame ümbrust, ent paljud loomad tulevad toime märksa vähema valgusega. Öise aktiivsusega kaslased, ka tavalised kodukiisud, näevad 0,125-luksise valgustustiheduse korral ehk nemad vajavad kaheksandikku valgusest, mis on tarvis meile. Kakkude öine nägemine on veel kümme korda parem kui kaslastel. Sõnnikumardikale piisab 0,0001 luksist.
Imeline Teadus on Skandinaavia suurim populaarteaduslik ajakiri. Ilmume lisaks Eestile ka Rootsis, Taanis, Norras, Soomes, Islandil, Lätis, Leedus ja Hollandis.
© 2022 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud