21. sajandi kõrgtehnoloogilises maailmas võib pimedusekartus tunduda ebaratsionaalse ja põhjendamatuna. Skotofoobia ehk haigusliku pimeduse­pelguse juured on meie arenguloos. See hirm tagas meie liigi säilimise.

Asja täpsem põhjus seisneb selles, kuidas me meeli kasutame. Meie eellased on alati olnud päeval aktiivsed ja nii on meie nägemis­võime kujunenud kõige paremini toimima kuni 10 000-luksise valgustustiheduse juures. Pimeduse saabudes kohanevad silmad olukorraga ning muutuvad 300 korda valgus­tundlikumaks. Sellegi­poolest on meie pimedas nägemine kehv. Tõsi, ühe­luksise valgustustiheduse puhul me veel aimame ümbrust, ent paljud loomad tulevad toime märksa vähema valgusega. Öise aktiiv­susega kaslased, ka tavalised kodukiisud, näevad 0,125-luksise valgustus­­tiheduse korral ehk nemad vajavad kaheksandikku valgusest, mis on tarvis meile. Kakkude öine nägemine on veel kümme korda parem kui kaslastel. Sõnniku­mardikale piisab 0,0001 luksist.