Laineid tekitab tuul. Rannikul seistes tunneme kohalikku tuult, mis võib tõepoolest puhuda ka sisemaalt mere poole, randa rulluvatele lainetele vastassuunas. Avamerel puhuvad enamasti tunduvalt tugevamad tuuled, mis tekitavadki laineid. Keset ookeani lõõtsuv torm tekitab endaga samasuunalised lained, kuid tormipiirkonnast eemale levivad need kõikides suundades, jõudes lõpuks välja rannikuni.

Merelainete mõistmisel on oluline silmas pidada kahte lainefüüsika nähtust: difraktsiooni ja refraktsiooni. Esimene tähendab laine omadust painduda väikeste takistuste taha või läbi väikese ava. Näiteks kui avamerelt tuleb kitsa lahesuu kaudu lahte sisse tugev laine, siis ei suundu see otsejoones lahe vastaskaldale, vaid levib kaarjalt kogu lahe randadesse.

Refraktsioon on lainete kõverdumine, kui need jõuavad keskkonda, kus laine levimiskiirus on väiksem. Optilist refraktsiooni saab hõlpsasti vaadelda, kui pista lusikas veega täidetud klaasi – lusikas näib „murtuna“. Seda põhjustab valgus­lainete suuna muutumine, kuna õhust vette kandumine muutis valguse levimise kiirust. Kui merelained jõuavad madalasse rannavette, aeglustub nendegi kulg ning muutub ka suund. Seetõttu tulevad lained ka sopilise rannajoone korral peaaegu alati otse randa.