Tegelikult ei haise higi, vaid hais tekib nahal elavate bakterite elutegevuse tagajärjel. Kui teatud rühm higinäärmeid, mida nimetatakse apokriinseteks näärmeteks, eritavad rasu ja jääkaineid sisaldavat higisekreeti, siis bakterid lagundavad seda. Lagundamise bio­keemilised protsessid pole veel lõpuni üksikasjalikult välja selgitatud. Küll aga teavad teadlased, et asjasse on segatud orgaanilised ühendid, näiteks rasv­­happed ja tugeva lõhnaga mürgised ühendid tioolid.

Apokriinsed näärmed asuvad kaenlaaluste karvanääpsudes, kubemes, pea­nahal, naba ja päraku ning meestel munandi­koti ümber. Need näärmed aktivee­ruvad puberteedieas ja seepärast ei haise väikesed lapsed higi järele, ükskõik kui palju nad ringi ei rahmeldaks.

Inimesed ei lõhna ühepalju ja teadlased on üsna kindlad, et see, milline ja kui tugev on kellegi higilõhn, on osaliselt geenide määratud. Kui sa oled ennast pesnud ning kasutanud apokriinsete näärmete ümbruse pesemiseks antibakteriaalset seepi, kestab mõju mitu tundi ja tihti kuni pool ööpäeva, enne kui sind ümbritsevad inimesed hakkavad tundma su kehal elavate bakterite tekitatavat higilõhna.

On teada ka päris mitu toiduainet, mis muudavad higilõhna intensiivsemaks. Nende hulgas on näiteks sibul, küüslauk, kapsas, spargelkapsas, punane liha ja üle­üldse vürtsikamad road. Teised uurimused on näidanud, et peaaegu kõik puuviljad ja ka paljud köögiviljad, teatud tüüpi rasvad ning muna teevad higilõhna talutavamaks.

Kui sinu higi hakkab aga ootamatult tugevamini või teistmoodi lõhnama kui varem, võib see olla märk stressist või mõnest haigusest.