16., 17. ja 18. sajandil haigestusid meremehed pikkadel reisidel tõesti tihti skorbuuti, kuna nad ei saanud C-vitamiini. See vitamiin tagab veresoonte ja naha elastsuse ning on tähtis antioksüdant. Inimene saab seda peamiselt puu- ja köögiviljadest, mida ammustel aegadel merele kuigi palju kaasa ei võetud. Madrus­te menüüs olid kuivikud ja soolaliha. Vitamiinide vajalikkusest ja nende puudusest tulenevatest tervisehäiretest ei teadnud kolm-nelisada aastat tagasi keegi veel midagi.

Skorbuudiga kaasnevad naha veritsemine, depressioon, kaalu­langus, väsimus ja nõrkus. Igemed tursuvad, tõmbuvad lillakaks ja käsnjaks, misjärel kukuvad hambad välja. Lisaks ei parane haavad nii nagu tavaliselt.

Kaugel põhjas elavatel inuittidel ei ole ajalooliselt samuti olnud ligipääsu värsketele puu- ja köögi­viljadele, vaid nad sõid peamiselt liha ja kala. Ainult suviti lisandus nende menüüsse taimne toit ning nad sõid juuri, ürte, vetikaid ja marju. Taimne toit moodustas inuiti suvisest toidu­sedelist ligi kümnendiku.