Endisest Prantsusmaa keisrist ja ajaloo ühest suurimast, kardetuimast väejuhist oli järel ainult hale vari. Ta ei jaksanud enam voodistki tõusta. Kui Napoleon
15. aprillil 1821. aastal oma testamenti dikteeris, suutis ta vaevu rääkida. „Minu surm tuleb liiga vara,“ ütles ta. „Briti oligarhia ja selle palgamõrvarid on mu tapnud. Prantsuse rahvas maksab kõhklematult minu eest kätte.“

Alates 1820. aasta suvest oli keisri tervis kiiresti halvenenud. Kõigest kaheksa aastat varem oli Napoleon olnud suurema osa Mandri-Euroopa valitseja, aga nüüd oli ta kaugele üksikule Lõuna-Atlandi saarele välja saadetud vang. Ta oli 51aastane ning kannatas peavalude, iivelduse, palaviku, kõhupuhituse, köha ja öise higistamise käes. Endine keiser oksendas, minestas aeg-ajalt ja kurtis kõhuvalude üle.