49 aastat pärast seda, kui viimane astronaut Kuult lahkus, on NASA Apollo-missioonide ajal kogutud proovide uued analüü­sid muutnud fundamentaalselt meie arusaama Kuu geoloogilisest eelajaloost.

Praegu ei ole Kuul erinevalt Maast magnet­­välja, mis kaitseks selle pinda kosmilise kiirguse eest. Kui astrogeoloogid 1970ndail Kuult kaasa toodud kivimiproove analüüsisid, järeldasid nad, et 3,7 miljardit aastat tagasi oli meie kaaslasel väga tugev magnetväli. Järeldus põhines sellel, et teadlased leidsid Kuult pärit kividest selgeid märke magnetismist. Seepärast hindasid nad toona, et Kuul pidi olema geodünamo – elektrit juhtiv sulaaine sügaval taevakeha sisemuses, mis tekitas elektromagnetina püsiva magnetvälja. Uued analüüsid aga näitavad, et tookord teadlased siiski eksisid. Osalt teame nüüd, et Kuu tuum on geo­dünamo tekkeks arvatavasti liiga väike ja kompaktne, teisalt on vanade kivimiproovide magnetismile palju tõenäolisem seletus. Mittemagnetilised kivimid muutusid nimelt magnetiliseks, kui need magnetismiga kokku puutusid, ning see juhtus, kui Kuud pommitasid miljardeid aastaid magnetilistest ainetest koosnevad komeedid.